Pea tuulutamine ja pakkimiskastid

Mu pea on pidevalt mõtteid täis. Mõnikord on need ambitsioonikad ideed, mis tunduvad maailma muutvat, teinekord lihtsalt arutelud iseendaga ilma ja inimeste üle. Enamasti aga ununeb see kõik sama kiirelt, kui see tekkis. See blogi ongi katse mõned neist mõtetest kinni püüda, enne kui nad haihtuvad.

Aga olgem ausad, see ei ole peamine põhjus. Peamine põhjus on see, et meil on plaanis pakkida oma elu kokku ja kolida Eestist ära Hispaaniasse.

Ja siit koorubki välja teine, praktilisem põhjus. Välismaale kolides tahavad sõbrad ja lähedased ikka teada, kuidas meil läheb. Kolme lapse, töö ja uude ellu sisseelamise kõrvalt on aga keeruline leida aega, et kõigile eraldi helistada ja kirjutada. See siin saab olema meie viis hoida teid kursis – üks postitus korraga, ilma et keegi tunneks end unustatuna. Ja mine tea, äkki on meie kogemusest kellelegi teiselegi inspiratsiooni või kasu, isegi kui sarnaseid kolimisblogisid on kümneid.

Lapsed on plaanist vaimustuses. Maju ja kortereid vaadates valivad nad juba tube ja arutavad, mida kõike nad Hispaanias teeksid – peamiselt keerleb jutt jalgpalli ümber. Ja mul on selle üle ainult hea meel. Ükskõik, mis klubis nad mängima hakkavad, on tase ja kogemus juba eos midagi muud kui Eestis.

Päriselt pakkima me siiski veel homme ei hakka. See minekumõte on meil peas küpsenud juba aastaid, aga elu on vahele tulnud – laste sünnid, kooliteed ja muud kohustused. Nüüd on aga kasutusluba käes ja jäänud on vaid mõned pisitööd meie seitse aastat ehitatud maja juures, mis ilmselt häirivad rohkem meid endid kui potentsiaalset ostjat. Ka pooleliolevad õpingud ei tundu enam takistusena. Plaan on ju aeg-ajalt Eestis käia ja kes teab – äkki meile seal ei sobigi ja tuleme tagasi. Vähemalt oleme siis proovinud ja oma soovi ära katsetanud.

See saigi nüüd vist esimese korra kohta kõik. Eks järgmistes postitustes ole juba rohkem sisu ja konkreetsemaid teemasid – alates maja müügist kuni Hispaania bürokraatiani. Või siis lihtsalt mõni uitmõte, mis väärib kirja panemist.