Torrevieja sissekirjutus ja koolikoha taotlemine: Meie kogemuslugu

Kirjutan mõned päevad tihedamalt, et kogu see paberimajandus ja bürokraatiamöll meeles püsiks - ehk abistab see kedagi tulevikus. Käisime täna Ayuntamiento de Torrevieja (linnavalitsuses) ning seal lähedal asuvas Concejalía de Educación (haridusametis).

Olime enne teinud kõva kodutööd, tehisintellektiga mõtteid põrgatanud ja plaani paika pannud. Eelneval päeval printisin pabereid välja nii, et printerist sädemeid lendas. Andsin talle isegi päeval puhkust ja tõmbasin õhtul jälle masina käima. Tegelikult suitses masin veel samal hommikulgi, kui me viimaseid koopiaid tegime ja bussi peale ruttasime. Pabereid tundus olevat rohkem kui küll ja muidugi mitmes eksemplaris.

Enne kui pikemalt edasi räägin, siis oluline märkus: meie kogemus ei ole kindlasti järgmise inimese kogemus. Kõik sõltub sinu paberitest, konkreetsest ametnikust, tema tujust, kellaajast, tähtede seisust, vererühmast ja muust sarnasest. Sellega tahan öelda, et kui sul on raha ja närve kulutada ei taha, siis üks jurist teeb sellised tavalised toimetused eurode eest sinu eest ära (summat ma tegelikult öelda ei oska).

Esietendus linnavalitsuse laval

Bussijaamas seistes vaatasime Google Mapsi, et teada, kus peatuses maha tulla. Lugesin ka ametiasutuse arvustusi ja minu peas hakkas kohe analüüsija tööle - käisin läbi umbes 10 erinevat stsenaariumi ja mõtlesin neile vastused valmis. Ma tahan alati olla ette valmistunud, kuigi harva läheb asi nii, nagu ma planeerin.

Kohale jõudes võttis meid vastu naisterahvas. Mingeid järjekordi polnud ja olin veitsa hämmeldunud. Ta ulatas meile 4-lehelise blanketi, mis oli loomulikult puhtas hispaania keeles, palus selle ära täita ja minna kõrvalolevasse hoonesse. Kui esimesest majast jäi üpris ilus mulje, siis teise hoonesse sisenedes oli tunne, nagu läheks kuskile etendusele. Ruum oli toole täis, inimesed istusid ja ees ootas "lava" 9 putkaga.

Ma olin ju valmistunud, mis te arvate, et ma ei saa hakkama või? Hõlmad laiali, läksin tühja putka leti juurde, laotasin oma dokumendimapi sinna laiali, telefon taskust välja ja kukkusin blanketti täitma. Olin täiesti süvenenud - naine ja lapsed kadusid taustalt ära ja mina olin laval, tegemas oma parimat esitust. AI-tõlk ja "virtuaalne jurist" telefonis abistamas, täitsin lahtreid.

Vahepeal kuulsin taustalt mingeid numbreid ja tähti. Kõne naisele: "Meil oleks tegelikult järjekorra numbrit ka vaja!" Täidan edasi. Tuuakse järjekorra number. Jõudsin paberisse nii süvitsi minna, et sain aru – ühele lehele mahub vaid 4 inimest. Jälle kõne naisele: "Meil on üht blanketti juurde vaja!" Mul polnud õrna aimugi, mida ma sel hetkel täpselt mõtlesin, aga siht oli konkreetne: Siit me ilma registreerimiseta (Empadronamiento) ära ei lähe!

"No ingles" ja reaalsuskontroll

Lõpuks tuli minu number. Let's go. Ma arvan, et see hetk oli nagu slow-motion filmis, kus ma enne istumist hõlmad laiali löön ja prillid eest võtan: "Hola!"

Vastuseks tuli "Hola" ja pikk-pikk hispaaniakeelne jutt ametniku poolt. Mina viisakalt: "Sorry?" Ametnik tuimalt vastu: "No ingles." See oli hetk, kus ma sealt filmist tagasi reaalsusse prantsatasin ja sain aru, et seda võitlust ma oma kolme hispaaniakeelse sõnaga ei võida. Hakkasin pabereid ette libistama ja ma ei tea, mis juhtus - ametnik kukkus klaviatuuril trükkima, süvenes paberitesse ja ühel hetkel ulatas mulle dokumendi, rääkides jälle pikalt hispaania keeles.

Ütlesin: "Uno momento," ja ulatasin naise telefoni ametniku kätte, mis teksti ära tõlkis. Lühidalt: Me saime elukoha registreeritud! Jessss!

Teine vaatus: Haridusamet

Järgmine siht - lähedalasuv haridusamet või kuidas iganes nad seda Concejalía de Educación kutsuvad. Mõni minut ja olime kohal. Üldmulje oli kena ja vaikne, rahvast ei olnud. Mõtlesin endamisi: "Andre, ärme siin enam 'Hola'-ga laiama hakka, proovime mõnda muud strateegiat."

Ametnik sai õnneks veidi ka inglise keeles hakkama ja saatis mind esimese asjana raamatupoodi. Ei, ma ei läinud sinna lugema, vaid lihtsalt see eepos, mis ma kodus välja printisin, jäi ikkagi väheseks - mõni koopia tuli juurde teha. Selles asutuses läks kõik kiirelt, ootamist ei olnud, lapsed said veel magusat ja ametnik oli igati abivalmis. No kui oleks pidanud ka seal tsirkust korraldama, pidanuks meid ilmselt hiljem kanderaamiga minema toimetama.

Lapsed olid tegelikult tublid, suurt vingu ja kaklemist polnud. Tagasiteel astusime läbi venelaste poest ja võtsime koduteele preemiaks juustupatsi kaasa. Homseks panga külastuseks oleme veidi vähem valmistunud, aga loodame maakleri peale, kel seal käpp sees. Hommikul tõmban printeri jälle käima ja saame selle kogemuse ka kätte.

Kogu sellest paberimajandusest teen Hispaania info lehele uued sektsioonid koos meie kogemuste ja juhistega. Märgin kogu loo juures ära, et me oleme naisega väga palju ka Eestis igasugu paberimajandusega pidanud kokku puutuma ja oleme suhteliselt karastatud. See tähendab, et kui sa ise sellist kadalippu läbi teha ei taha, siis jurist on su parim sõber, for real.