"Hispaania viimased 3 nädalat: 3€ paella, prantslastega padel ja ehitustegevused Eestis"

Viimased kolm nädalat Hispaanias on alanud ja kolimiskaos kogub tuure. See tähendab ühtlasi, et kogu meie majapidamine on muutunud osaliselt laohooneks ja osaliselt kirbukaks. Oleme täielikult hõivatud kolimise ja asjade müügiga (anname tegelikult siin krediiti naisele). Tagasi Eestis oleme 3. aprillil.

Suuremaid asju me Eestisse tagasi vedada tegelikult ei soovi. Naine on rakendanud kõik oma müügimehe oskused ja lükanud üpris palju kraami erinevatesse portaalidesse müüki. Kuivati ja meie varandust hoiustanud majake kolmanda korruse terrassil on tänaseks praktiliselt uued omanikud leidnud. Palju laste asju tõstsime lihtsalt prügikastide kõrvale ja usu või mitte - mõne aja pärast olid need ka ära viidud.

Vahel toob see pakkimine aga pinnale ka hoopis sügavamad teemad. Rääkisin ühel õhtul Kelviniga Hispaania osas veidi juttu, kui tulime just hilisõhtuselt jalkamängult. Ta tunnistas, et on tegelikult veidi kurb. Ta põhjendas seda väga huvitavalt ja isegi ootamatult küpselt, pannes mindki mõtisklema: "Mul ju siin teab mis erilisi sõpru ei tekkinud, aga tükike jääks nagu siia maha..."

Ja täpselt nii ongi! Need "tükikesed" on ju puhtad mälestused - kogemused, mida nad saavad aastaid hiljem vanemas EAS, kas siis omavahel või hoopis teistele jutustada. Uurisin siis ühel õhtul poistelt kodu ees tänaval jalkat kõksides, et mis nad arvavad, kui palju neile tegelikult sellest siinoleku ajast meelde jääb. Ega vist muud väga konkreetset peale issiga jalgpalli mängimise kohe meelde ei tulnudki. Noh, seda viimast oleme me tõesti siin elamise jooksul meeletult teinud ja mul pole sellest grammigi kahju.

Jalgpall meeldib mulle tegelikult täpselt sama palju kui neile. Selle juures on lausa mitu head benefit'i: esiteks saan ise ka natuke ennast liigutada ja teiseks poistega kvaliteetaega veeta. Tahakski tegelikult veel mingeid elamusi siin perega luua, aga olgem ausad, suurem osa ajast kulub praegu lihtsalt pakkimisele ja elukorraldusele.

Aga kuulge räägime ikka meie ägedast naabrist Mitchist ka! Mäletate, ta kutsus mind austreid sööma? Noh, austreid me seekord küll sööma ei jõudnud (minu õnneks), aga asjalood võtsid hoopis sportlikuma pöörde – eelmisel õhtul kutsus ta mind padelit mängima. Selge see, et järjekordne asi, mida ma elus varem teinud polnud, aga noh, otseloomulikult olin ma valmis proovima!

Mitch viis meid algselt kõrval asuvasse parkki, kus poistega käime jalkat tagumas. Pärast mõningat segadust sai prantslane aga aru, et me oleme kapitaalselt vales kohas - aeg oli kirja pandud hoopis Torrevieja kesklinnas. 10 minuti pärast olime kohal ja kohtusin tema mängukaaslastega... no eks ikka prantslastega. Ootasin kenasti, kuni nad oma soojenduse ära tegid, misjärel ulatati mullegi reket kätte. Sain nendega paar game teha. Õppida on mul ropult palju, aga spordialana mulle see isegi meeldis.

Pärast sportimist kutsuti meid edasi Guardamar del Segurasse, kuhu läksin seekord juba koos naisega. Seal kohtusime taas samade prantslastega, istusime kohvikus ja jutustasime maailma asjadest. Päeva pärl saabus aga siis, kui otsustasime kaasa haarata kana paella, mis maksis täpselt 3€! Jah, sa lugesid õigesti – ja muideks sellest portsust saanuks tervelt 3 inimest kõhu korralikult täis.

Ühesõnaga, Mitch suudab kogu aeg mingeid uusi ja põnevaid elamusi tekitada. Ka meie naabrinaine ei jää alla – ta kostitab meid tihedalt oma tehtud kookide ja muu vinge nänniga. On ikka toredad inimesed meie ümber elama sattunud! Ega meil siin Hispaania pinnal enam väga palju uudiseid polegi, sest tõmbame otsi vaikselt kokku.

---

Paralleelselt toimub aga tohutu sahmimine ka Eesti pinnal. Meie uuel Sindis asuval krundil laiutab umbes kümmekond kasepuud. Neist enamik kipub ehitusele või ümbritsevale taristule ette jääma, asuvad liialt kraavi pervel või on kaheharulised ning ohtlikud.

Sain naise õelt taaskord abi ja taotlesin valla kaudu ametliku raieloa. Kui kõik läheb plaanipäraselt, peavad need puud enne 15. aprilli maha võetud saama, kuna pärast seda algab Eestis teatavasti lindude pesitsusrahu.

Majaprojekti ja eskiisiga oleme samuti lõpuspurdis – tegime enda poolt veel viimased muudatused ning ehk saame tuleval nädalal juba käed löödud, misjärel projekteerimine läheb täie rauaga töösse. Aega on niikuinii vähe, seega laseme ametliku ehitusloa taotluse meeleldi neil endil ära teha. Vajadusel tellime eriosade (vesi, kanalisatsioon, ventilatsioon) ning elektrilahenduste projekti kas samast kohast hiljem juurde või leiame mõne muu tegija.

Geodeetilise alusplaani laseme krundist teha alles siis, kui raieluba on käes. Milleks joonistada paberile puid ja kände, mida lõplikus lahenduses niikuinii alles ei jää...

Lisaks tahan hakata vaikselt hinnapakkumisi võtma vundamendi ehitusele.

PS! Kui kellelgi on jagada usaldusväärseid kontakte heade ja mõistliku hinnaga vundamendimeistrite osas Pärnu ümbruses, siis võib lahkelt jagada!

Veel üks asi, lõpuks jõudsin ka lubaduseni ja jagan teiega oma valminud Ehitusmaterjalide kulu kalkulaatorit (või pigem selle algset versiooni), mille siin erinevate AI agentide kaasabil kokku klopsisin. Etteruttavalt, mobiilis pole mõtet testida!

Vabandan - rakendusel on kindlasti veel vigu ja see vajab täiendusi. See ei ole ega saa ka lähitulevikus olema nutitelefoni mobiilirakendus. Miks? Sest ehitusmaterjalide arvutamine tähendab tohutul hulgal numbreid, jooniste mõõtmist, lahtrite täitmist, süvenemist jms. Katsu sa seda kõike tikutoosi suuruse ekraani pealt paika panna.

Kõik vead, jamad ja edasiarenduste ideed võite teele panna – kas mulle otse või e-mailile.

Ah jaa, ühel ilusal päeval luban teha täiesti eraldi postituse tehisaru teemal. 4-tunnisel lennul Eestisse ja tagasi oli mul piisavalt aega üks AI teemaline memo kokku kirjutada.

Nii palju siis sel korral – ühe jalaga ikka veel Hispaanias ja teisega juba Pärnu jõe kaldal uut kodu ehitamas!