Ryanairiga tornaadosse, Eesti puhkus ja miks meie Hispaania peatükk läbi saab

Oleme tagasi Hispaania pinnal! Või noh, osa meist vähemalt. Eesti puhkus oli ülimalt tihe - väga palju sai tehtud ja veel enam on tegelikult ees. Imekombel oskasin ma isegi korraks puhata ja suutsin mõtted tööst täiesti eemal hoida. Arvutis veedetud aega oli minimaalselt, mistõttu ei jõudnud ka uusi postitusi jooksvalt kirja panna.

Muide, need, kes meie uudiskirjaga on liitunud, said mu eelmist postitust ilmselt lugeda oma viis korda. Kui iroonia kõrvale jätta, siis ma olin selle lihtsalt sisse planeerinud ja kogemata "tulevikku" ajastanud (väike apsakas) ning süsteem muudkui e-maile laiali kõmmutas. Lausa 11. märtsini oleksite seda sama postitust saanud lugeda - sorry about that.

Eestisse tulles, anti Hispaanias eelneval päeval korralik tormihoiatus ja loomulikult jõudis asi haripunkti täpselt siis, kui pidime lennukile minema. Lennujaamale lähenedes nägime teisi lennukeid kenasti maandumas ja mingit erilist pabinat see seega ei tekitanud. Paljud siselennud küll hilinesid või olid lausa tühistatud, aga tundub, et Ryanair lendab vajadusel ka tornaadoga.

Piloodid ilmselt viskasid viimasel minutil liisku, kes õhku tõuseb, ja meie väravat muudeti tervelt kolm korda. Lõpuks me minema saime ja lend ise ning õhkutõus olid õnneks väga rahulikud. Ütleme nii, et edasi-tagasi voorimiseks kulus praktiliselt neli päeva. Ööbisime nii minnes kui tulles Soomes minu venna pere juures, tänu millele sai tagasiteel vennaga pikemalt juttu puhuda.

Soomes maandudes ootas meid korralik külmapauk: -16 kraadi (kui Hispaanias oli vaid mõned päevad tagasi veel üle +20°C). Esimestel päevadel see suuri emotsioone ei tekitanud, ehkki enne sügisel Eestist lahkumist hakkas see lõputu külm ja rõskus juba korralikult oksendamiseni vastu.

Lisaks tuletas Eesti meelde, mida tähendab autota elu. Füüsiliselt on muidugi tore - igapäevase tatsamisega on mu kaal 3,5 kuuga langenud 4 kilo aga täitsa jube on aru saada, kuidas sa igapäevaelus kõigist sõltud. Pooled lähedased pidid oma tegemisi meie logistika pärast ümber mängima ja ma ise tundsin end nagu mingi takso lunija. Mulle see lunimine ei istu kohe üldse.

Aga räägime tegevustest ka. Üldiselt oli meie graafik nii tihe, et osa planeeritud asju pidime lausa käigult tühistama.

Riveri sünnipäev sai peetud perekeskis naise õe juures, kes meile lahkelt pinda pakkus ja palju muuga abistas. Nii hea meel oli üle pika aja lähedasi koos näha (ehkki kahju, et paljud naise poolt ei saanud tulla). Riveril õnnestus külastada ka oma endisi lasteaiakaaslasi ja õpetajaid. See oli talle tohutult vajalik ja ta oli pärast lumes kelgutamist ning toas möllamist tõeliselt õnnelik.

Kelvin ei jõudnudki seekord oma endisi klassikaaslasi külastada, kuid nägi oma parimat sõpra ning isegi Pärnu JK Vapruse sõpruskohtumist USA meeskonna vastu. Minu vanemate sünnipäeva pidasime aga sellises ägedas kohas nagu Jaanihanso. Soovitan soojalt, sest isegi minusugusele mungale jagus seal põnevaid alkoholivabu mekke ning koht ise oli super.

Nagu eelmisel korral vihjasin, siis meie Eesti-reisi üks suuremaid eesmärke oli tunnetada, mida teeb kinnisvaraturg. Kas leiame valmis eramu või hoopis sobiva krundi, kuhu kõik uuesti nullist üles ehitada?

Otsingud algasid sealt, kuhu me viimati Eestis oma jäljed jätsime – Tammistest. Läksime vaatama üht kompaktset 4 magamistoaga tüüpprojekti. Hind: 245 000€. Sellise karbi lööb eelduste kohaselt ca 150 000€ eest ise püsti. Asukoht praktiliselt Coopi taga oli iseenesest vahva, kuid maja siseviimistlus nägi ootamatult odav välja ja tundus kuidagi väike. Mis veel hullem - koridoris laotud seintes olid nähtavad horisontaalsed mõrad (selgelt konstruktsiooni vajumised). Kellegi kiire profit pole minu maitse. Juba sealt lahkudes oli meie lõplik arvamus mõningate vestluste põhjal no go.

Järgmisel päeval pakkus naise õde meile veidi sõidutamist ja temaga koos kammisime läbi pea kõik meile silmajäänud krundid Sindis. Meie suurim igatsus oli veekogu lähedus (sõnastasime selle isegi eelnevalt oma sotsiaalmeedia kuulutuses). Tulemus? Mõned krundid, mis paberil ja piltidel tundusid ahvatlevad, olid kohapeal pisikesed, halva asetusega vms. Sama toimus ka vastupidi - esialgselt maha kriipsutatud asukohad andsid kohapeal tugevalt mõtlemisainet. Ühte kindlat kohta käisime lausa kaks korda vaatamas.

Ja läks täpselt nii, nagu minema pidi. Minu sisetunne ütles, et see on see koht, kus saab alustada uut peatükki.

Ja nüüd ehk see natuke kurvem osa postitusest: meie Hispaania saab seekord läbi. See lühike puhkus Eestis viis kõva sebimiseni, suutsin imelühikese aja jooksul broneerida notariaja ja tänaseks oleme notaris tehingu ära teinud ning ametlikult uue kinnistu omanikud!

Uus etapp algabki jõe ääres – täpselt nii, nagu me oma esimest maja ehitades kunagi ammu unistasime. Arvamusi ja emotsioone on palju, aga mina ei taha Hispaania ust kindlasti täielikult sulgeda. Ükski kohalik pseudoprobleem, bürokraatia ega tormine nädalavahetus ei varjuta tõsiasja, et Hispaania õhkkond on mõnus, sõbralik ja pidevalt rõõmus. See, et see talv erakordselt jahe oli, võib juhtuda iga aasta igas maailmanurgas.

Aga miks siis ometi tagasi Eestisse? Peamine nüanss on meelerahu ja rutiin. Kolme lapsega on korduvad kolimised lihtsalt liiga kurnavad. Lapsed vajavad kindlustunnet – lasteaeda, kooli, tekkivaid baassuhteid, sotsiaalsust ning kindlat elurütmi. Samuti tahame, et lastel oleks suur koduhoov, kus mängida ja toas piisavalt avarust. Ehitades Eestis, loome me endale selle keskkonna uuesti. Igas riigis on omad vürtsid: ühe-kahe lapsega või hoopis lasteta Hispaanias elada oleks puhas lust. Kokkuvõttes ilmselt halb ajastus ja peamiselt tuleme tagasi Eesti laste heaolu pärast.

Ma ei taha kõlada nagu tüüpiline vingus eestlane. Me proovisime, saime hindamatu kogemuse, ja meile ausalt meeldis! See blogi polnud loodud kuulsuse kogumiseks, vaid lihtsalt ausaks päevikuks oma perele ja tuttavatele (ehkki väga südantsoojendav on olnud näha, kui palju häid kaasamõtlejaid meid internetist on leidnud). Kui oleksin praegu täpselt samas situatsioonis uues alguspunktis, tuleksin kolme lapsega alguses erinevatel aastaaegadel siia hoopis "luurele" ja seikleks ringi, enne kui kohvrid lõplikult lahti pakin.

Tagasi Eestisse kolime ilmselt aprillis. Olen olnud suhtluses valla planeerijaga/arhitektiga, süvenenud detailplaneeringusse ja seletuskirja ning teinud uusi ehituseelarveid. Hakkan neist teemadest väga detailselt kirjutama juba järgmistes postitustes!

Viimasena olgu öeldud, et ainus asi, mis täielikult vett vedama läks, oli naise ja poiste Malaisia reis. Ma eos veidi aimasin, et küll keegi viimasel minutil haigestub. Seekord sai "lotovõidu" kõige noorem. See on meil nüüd teine kord, kui reis Malaisiasse lihtsalt olematusse haihtub. Vist uut Malaisa reisi pole mõtet isegi planeerima hakata, teadagi kuidas see lõppeb.

Mina lendasin Eestist Riveri ja Kelviniga Hispaaniasse tagasi. Naine jäi Thori veel ravima ning tuleb meile siia päikese alla järele alles mõne päeva pärast.

Aeg oli tihe, puhkuseks seda väga nimetada ei saanud, aga otsus on nüüd kaljukindel. Hakkame kodu ehitama! Blogiga jätkan samal viisil, varsti jagan juba spetsiifikat kruntide valikust, projekteerimisest ja ehituse algusest.