Parque La Siesta Torreviejas ja talvine ilm Hispaanias

Kolmas nädal. Olin tööga suhteliselt hõivatud ja perega päevasel ajal tegevusi väga kaasa teha ei saanud. Aga see ei tähenda, et elu oleks seisma jäänud.

Poisid käisid juuksuris – see oli ka nende esimene selline kogemus Hispaanias. Salongiks valisime seekord siin lähedal asuva Kelly's Kutz. Poiste pead lõikas inglanna, kes asus siia elama juba varases eas, ning lisaks soengule andis ta mu naisele uut ja huvitavat siseinfot.

Nimelt poiste jalgpallitrenni osas jääksimegi ilmselt vastust ootama (olen neile nüüd ka eraldi kirjutanud ja vastust siiani pole). Tuleb välja, et Torrevieja Club de Fútbol on siinsetest klubides kõige populaarsem ja sinna tahtjaid on meeletult – pigem on isegi ootejärjekorrad ja katsed, nagu ma ka varem kahtlustasin. Aga siin 4-5 km kaugusel pidavat olema ka teine klubi, kus mängijaid on vähem ja trenni saada lihtsam... võtan järgmisel nädalal aktuaalseks teemaks. Ahjaa, ühe poisi pealõikus maksis 7€.

Oleme nüüd jalgpalli tagunud ikka meeletult. Ma räägin sellest kohast veidi täpsemalt. Tegu on mega suure pargiga – Parque La Siesta – ja tegevusi on seal tegelikult rohkem kui jalka mängimine:

• Sealne pumptrack on põhimõtteliselt üks suurimaid Hispaanias – 4000 m².
• Pargi enda ala on 44 000 m²... jep-jep.
• Seal saab pidada piknikke ja sünnipäevasid.
• Väiksematele lastele on palju erinevaid ronimis- ja mängualasid.
• Korvpalli-, padeli-, hoki- ja uisuväljak.
• Lemmikloomadele agility alad.

Ma ei teagi, kas ma nimetasin nüüd kõik asjad ära. Selle kõige keskel on ka väike kohvikuala.

Ka meie tegime oma esimese pikniku seal – laua taga muidugi, sest maas on tolmu palju (laudu jätkub kõigile). See ei ole ainult selle pargi probleem, vaid üleüldine probleem minu meelest... vihma ju ei saja. Muideks, inimesed peavad ka oma laste sünnipäevasid seal väljas laudade taga (on ka suuremaid laudu ja pinke). See on minu meelest üpris äge – jääb veitsa raha taskusse ja lapsed saavad õues normaalselt pelada.

Jalgpalli osas veel nii palju, et me oleme nüüd vist omaks võetud (well not yet), aga hispaanlased on tõesti sõbralikud. Oleme mitmeid kordi nüüd omale mängule seltsilisi saanud ja lausa tiimid pidanud kokku panema. Üks kutt, kurat, mängis nii hästi, et sain mitu korda atškood. No whatever, minu jaoks oli peamine, et poistel tore on ja nad midagi sellega õpiks (muideks, ma lihvin ka oma roostes oskusi sellega ja saan veitsa füüsilist teha).

Kooli osas nii palju edasiminekuid, et naine sai piltide tegemisel rahaga üle. Hea nali, eksole, aga see photobooth oli meie esimene kõige kiirem võimalus need 10 pilti saada. 5€ pani sisse ja näkemiin. Nojah, pildi tellimus tuli nüüd hoopis Temust ja kuri kiri läks teenusepakkuja poole teele (vastasid ka kusjuures ja ilmselt saab raha tagasi).

Muidu on meil vahepeal ka siin külm. Lumes sumpama ei pea, aga tead, kui kraadiklaasil on 8 kraadi hommikul, siis võtab ikka võdisema küll. Pumbad pidid 2 päeva huugama ja kontoriruumi ostsin pisikese õliradika.

Ja siis veel üks tore üritus tegelikult, kus me käisime. Habanerase keskuses oli jõuluperioodi avaüritus. Meeletu rahvamass, päriselt. Uskumatu, et sellisele üritusele tuleb nii palju rahvast, et terve kaubanduskeskus on puupüsti täis. Sisse jõudes oli mingi järjekord, suure kuusepuu juurest sai see alguse... noh, see oli umbes kilomeeter pikk ja me võtsime ka sappa, ise ei teadnud, mida pakutaksegi.

Käisime piilumas: pakuti leiba ja kuuma šokolaadi. Me muidu ootasime seda 1,5 tundi, aga noh, kids wanted, you know... Neil oli tore, suurem poiss käis GoPro kaameraga ringi ja filmis siis nii üht kui teist ülesse – lumesadu (tööstusliku mullipuhuriga), jõuluvana tulek, erinevad teised jõulukostüümides või maskottides tegelased ja igasugu muud sellist. See sai oli muidu rosina ja šokolaadi sai, väga mõnus pehme ja kuum šokolaad sinna kõrvale oli väga timmu.

Tagasisõit oli selline, nagu oleks sattunud Alaskale (õhtul 20:00 paiku). Me suurema poisiga olime õhemalt riides ja vingusime terve tee tagasi. Soe tee, apelsinid ja järgmisel päeval elu läks edasi – ei külmunudki surnuks.

Ise kirjutasin siin mitmeid õhtuid koodi ja tegin lehte veitsa ümber. Kogume enda kogemusi ja ka muud hispaaniaga seonduvat infot ühele vahelehele, ehk on kellegile abiks.

Selline vähem tegevust kolmas nädal möödas, proovime ikka lähiajal poisid trenni saada ja kooliasjad korda ajada. Automüük edeneb, majal ka huvilis on, siin oleme ikka veel veidi rahulikumas tempos – ehk kuulame, vaatame ja kogume infot.