Koolisüsteemi kitsaskohad, kividega loopivad lapsed ja unistuste kinnisvara

Maja on müüdud ja naisel trip Eestisse tehtud. Lasime veel enne notarit kiirelt lepingusse mõned punktid sisse panna, mis müüjat veidi paremini kaitseks - just nimelt selle "puuküürniku/ostmise" trendi pärast. Parem karta kui kahetseda. Uued omanikud on aga meist nooremad, neil on ka koer - tundusid väga chillid. Hoian pöialt, et ka naabritega tulevane suhtlus oleks hea, et uued omanikud ei peaks homne päev trelli kätte võtma ja et ka meil edaspidi selles osas vaikus oleks. Maaklerit soovitaks iga kell ka teistele - Jana Kivi.

Enda emotsioonid selles osas on pigem tagasihoidlikud. St. meil ei olnud enam tegelikult teist valikut kui müüa, sest maja jäi pere jaoks väikseks ja 7 aastat ehitust (mitte igapäevast) mulle piisas, vähemalt selle maja jaoks.

Hispaanias on seisud pigem rahulikud aga mõtlikud. Pidin naise äraoleku ajal meie "unistuste maja" vaatama minema, aga maakler teavitas, et ehitaja on kohapeal vaid lühikest aega ja just siis on uksed kinni, kui mina siit koopast ehk arvuti tagant välja saan.

Selle majaga on aga üks "aga". See asub piirkonnas, kus lähedal asuvas linnas olid ulatuslikud üleujutused 2019. aastal. Selles piirkonnas on ennustatud 100 aasta jooksul vähemalt ühte sellist suurujutust. Tol aastal purunesid ka niisutuspaagid ja tänu sellele olid kahjud veel suuremad. Olukord oli lausa nii kriitiline, et linnapea lasi maantee ära lõhkuda, et tulvaveed linnast välja juhtida. Peale seda juurutati plaan - "Plan Vega Renhace" , millest enamus on ellu viidud ja mis peaks tulevikus linna ja selle lähistet kaitsma.

Kas see paneb mõtlema? Jah... Aga maja esimene korrus on maapinnast umbes 1m kõrgusel, seega kahjud oleksid ohu korral ilmselt väiksemad. Lisaks on maja kolmekordne ja garaaž maa all. Eks tuleb läbi mõelda, kuidas tulevase ohu eest end kaitsta kui ostuks läheks - ostad geneka, veepumba, liivakotid ja muu sellise jura valmis ja ei mõtle sellele edaspidi. Nii hirmul olles ei saaks ju kuskil elada, me poleks ju siis Hispaaniassegi tulnud.

Siin lähedal 700m kaugusel on ka üks maja müüki tulnud, mis maksab 140 000€. See vajaks investeeringut, et endale sobivaks ehitada (see ei tähenda, et poleks elatav). Ilmselt võtame ka selle vaatamise plaani, sest meile praegune asukoht üldiselt meeldib. Lihtsalt need kaks kinnisvara on väga erinevad - uus ja vana.

Enne Hispaaniasse tulekut osalesime naisega ühel veebinaril - Hispaania piirkondi tutvustav veebinar. Soovitan ka kindlasti teistele, väga hästi informeeriv ja inimesed, kes tutvustust tegid, teadsid, millest räägivad. Sellega seoses sain äsja kätte ka digiraamatu ja lisan siia Rannikupiirkondade ülevaate, et oleks teile ka lühikokkuvõte näha, kui keegi tahaks ikkagi päikese kätte tulla. Sellega seoses tegime ka esialgsed valikud, kus meie enda maja võiks Hispaanias asuda.

Turul pole käinud, poenimekirjasid pole jõudnud ei Instagrami ega siia lisada. Mul aga tuleb nüüd lähiajal puhkus ja siis saab rohkem tegeleda.

Kooli osas olen vanema poisi Eesti koolis hullult pettunud. Poiss õpib enamjaolt viitele ja kodutööd on õigel ajal esitatud. Siin Hispaanias pole ta veel koolikohta saanud, seega vajasime pikendust koduõppe osas ning ka uusi õpikuid/töövihikuid. Mida meile aga ei antud? Õpikuid. Põhjendus: "uut otsust pole vastu võetud". Normaalne seis, ma ütlen. Need on täpselt need asjad, mis mind sisemas nii põlema panevad, et võtaks eralennuki, lendaks kohale ja küsiks, mida see juhtkond täpsemalt siis välja pakub... Tegu pole 9. klassi lõpetajaga, vaid 2. klassi õpilasega, kellel õppimine korras ja õpetajad rahul. Ühesõnaga pettunud. Aga ehk saab nüüd siin ka poisi koolitaotlusega edasi tegeleda, sest passipildid on olemas ja muud paberid korras.

Üks tore seik veel. Meil on siin lähedal väike kodupood, mille kõrval asub kool ja pisem mänguväljak, kus me vahetevahel jalgpalli mängime. Seal on igasuguseid marakratte ja üks tore poiss arvas, et ilgelt lahe on kive loopida teiste suunas. Üks nendest lendas meie pisema suunas. Võtsin sammud tema poole ja kummipael, millega ta neid kive loopis, sai prügikasti visatud. Sellega aga too saaga ei lõppenud (enne seda ta veel surkis mingit surnud lindu noaga, tase omaette).

Ühel päeval siis helises uksekell ja kuulsin mingit toimetamist all. Rõdule vaatama minnes nägin sama kutti, kes kividega loopis ja tema kõrval poissi, kellel olid lilled käes. "No kuulge, mul naist pole kodus, aga ühe vabanduse võin vastu võtta küll," olid minu mõtted. Läksin alla, küsisin, mis soov on ja need hoopis müüvad lilli! Kooliekskursiooniks koguvad raha... what? Siin on teisigi olnud, kes müüvad mingeid käepaelu jne, no okei, teeme lastele head meelt. 2€ punt lilli. Raha sai lapsele antud ja läksin ise üles. Mõne aja pärast alla tulles küsisin poisilt: "No, kus lilled on?" Ja tal oli üks väike armetu vars käes. No oleks võinud ju arvata, eksole... Poiss oli kuri, mina mitte nii väga üllatunud. Marakratid 2€ või kahe pulgakommi võrra rikkamad, meile uus kogemus, millest õppida.

Ühesõnaga, Eestiga on asjad suht ühel pool. Mul on ülimalt hea meel, et mu vanemad, tädimees, tädi, naabrid jt aitasid Eestis viimaste tegevustega tegeleda. Koristasid, aitasid kolida, lõid auto läikima, transport ja igasused muud tegevused, millega me jännis olime. Mul on tunne, nagu võtaks Kuldgloobust siin vastu, sest kõiki ei jõuagi ära tänada. Peab nad nüüd siia lennutama, veinipokaali ette viskama ja mõne toreda tegevuse leidma, et nad saaks ka seda poolt nautida, mida me siin hetkel teeme (ma muidu täiskarsklane, aga naine cheatis ise teadmata ja jõi ühe 2-promillise õlle kogemata ära, pidin lihtsalt mainima).