Päike, meri ja... prussakad: Mis meid Hispaania elu juures tegelikult närvi ajab?

See postitus on sündinud koostöös naisega. Seekord on just tema see, kes tundis vajadust veidi teistsugustest teemadest rääkida. Pehmendasin teemasid, et mitte jätta muljet, nagu me ainult viriseksime. Ja tegelikult need kogemused varieeruvad suuresti sõltuvalt sellest, millises Hispaania piirkonnas sa täpsemalt pesitsed.

Siin on aga aus sissevaade nendesse "teistmoodi" hetkedesse meie uues kodulinnas Torreviejas.

Alustame kohe ausalt: Hispaania on imeline. Päike, meri, inimesed, toit… aga nagu iga päris elu puhul, on ka siin asju, mis ajavad lihtsalt keema. Ja ei, ma ei räägi ainult sellest, et "harjumise asi". Mõned asjad ongi päriselt närvidele käivad.

Paberimajandus ehk lõputu ring

Ma ei pea vist seda teemat pikalt avama, sest kõik, kes on Hispaanias midagi ametlikku ajanud, saavad aru. Iga asi, mida millekski vaja on, nõuab laadungit pabereid. Siis vaatab üks inimene need üle ja saadab sind teise juurde. Sealt edasi kolmanda juurde. Ja lõpuks selgub, et puudu on üks paber, millest keegi alguses ei rääkinud.

Tulemuseks? Siiani ei ole meil:

• sissekirjutust
• kooli
• trenne

Aga paberid…paberid on olemas. Või noh, peaaegu.

Niiskus, mis ajab hulluks

Olen niiskust varem tundnud Tais ja Sri Lankal. Seal paned pesu kuivama, see ei kuiva ära, aga vahet pole - oled puhkusel ning väga ei mõtle sellele. Viid pesumajja ja järgmisel hommikul on kõik tip-top. YOLO.

Aga siis? See ei ole puhkus. See on argipäev.

• Õues pesu ei kuiva, sest päike põhimõtteliselt ei paista meie hoovi.
• Toas pole kahjuks ruumi kuivatamiseks ja kuivati ei mahu kuhugi.
• Aknad on seestpoolt märjad ja niiskust tunned igal pool.

Meil on igas toas niiskuskogumisanumad ja 1,5 kuuga on need äereni vett täis. Tellisime lõpuks elektrilised niiskuse eemaldajad. Ootame, hoiame pöialt ja loodame, et need päästavad meie vaimse tervise (ja seinad, laed).

Prussakad ehk uus hirm, mida ma ei tellinud

Kes teab, see teab - Eestis oli meil lemmikloomaks veel habeagaam Arthur. Kahjuks ei saanud ta dokumentide puudumise tõttu meiega kaasa reisida. Koos Arthuriga kolis meie ellu omal ajal terve pande putukaid, keda ma talle toiduks kasvatasin. Ma ei oleks eladeski julgenud neid palja käega katsuda.

Ironiline on see, et nüüd, Hispaanias, on prussakad täiesti tavaline nähtus. Ühel päeval hoidsin natuke terrassiust lahti, et päikest tuppa lasta, kui meie magamistuppa marssis üks suur, paks ja rasvane cucaracha. Ma karjatasin nii, et terve öö kurk valutas. See polnud mingi tavaline karje - see oli nagu ellujäämisrefleks. Kunagi kasvatasin prussakaid vabatahtlikult, nüüd tean, et minu piir jookseb sealt, kus prussakas tuleb kutsumata külalisena.

Koerte väljaheited ja prügi - igal pool

Siin on igal inimesel 2–3 koera. Tore. Loomad on armsad. Aga need junnid… need on igal pool. Terve linn on sõna otseses mõttes sitta täis. Sa ei saa nautida sinist taevast ja kollast päikest, sest kui sa korraks nina taeva poole tõstad, oled juba mitmest hunnikust läbi astunud.

Ja tavaprügist ma ei hakka pikalt rääkima, leidub sedagi nii ühes kui teises kohas. Lisaks süüakse siin massiliselt sihvkasid ja nende koored on igal pool. Pingid, mänguväljakud, kõnniteed. Mega häiriv.

Ehituskvaliteet ehk "ah, värvime üle"

Siin tehakse asju teistmoodi.

Variant 1: Lähed poodi, ostad kõige suurema tünni valget värvi ja värvid kõik üle: aia, maja, lae, põranda ja sissesõidutee. Ilma teipimata, ilma ette valmistamata. Niiskus seinas? Hallitus? Pole probleemi - valge värv peale ja valmis.

Variant 2: Paned maja müüki nii nagu on. Seebikarbiga tehtud pildid, mustad nõud laual, trussikud kuivatusrestil ja WC-pott, mida pole enne pildistamist vaevutud isegi loputama. Ja müügis! Täiesti normaalne.

Kokkuvõtteks

Ma ei vihka Hispaaniat. Kaugel sellest. Aga mõni asi ajab siin lihtsalt nii närvi, et peab välja kirjutama. Võib-olla on see kultuuriline erinevus, võib-olla harjumise asi… ja võib-olla ongi mõned asjad lihtsalt halvasti, ükskõik mis riigis sa elad.

Homme paistab jälle päike ja närv läheb natuke rahulikumaks. Vähemalt seni, kuni ma järgmise koerajunni sisse astun.

Mõtlesin, et ütlen veel oma sõna sekka naise muljete peale.

• Cucarachad - teatud piirkondades täiesti tavaline nähtus, nothing special. Ämblikud on välja surnud, sest neid näinud pole, päriselt.
• Koera väljaheited - suuresti tingitud prügikastide puudusest tänavatel ja vanemate inimeste mõtteviisidest või ehk seljahaigustest?
• Niiskus - jah, asi on isegi hullem aga see kestab siin piirkonnas ilmselt detsember - jaanuar, siis läheb soojemaks.
• Ehituskvaliteet - peale valgeks värvimise, meeldib neile "uued köögid" ka sisse panna. Ilmselt antakse Eestis selliseid tasuta ära või viiakse otse prügimäele. Üldiselt käivad väited siis umbes 120-180k € kinnisvara kohta Torreviejas.