Suur Hispaania kokkuvõte: Kinnisvara, eluolu, bürkraatia, soovitused ja emotsioonid

Täna ma ei räägi kipsplaatidest, vundamentidest ega detailplaneeringutest. Täna ma räägin vaid Hispaaniast. Meenutan, võtan asjad kokku ja tõmban sellele ägedale peatükile ametlikult joone alla.

Seda postitust kirjutades on meie asjad juba Eesti poole teele saadetud ning meil on jäänud nautida veel vaid viimane päev. Mõned päevad tagasi, kui olime eestlastelt jälle seda imemaitsvat suitsuliha ja kana ostnud, jagasin noosi ka Mitchi ja Monikaga. Naabrinaine Monika küsis seepeale, kas me soovime nendega minna hoopis Gran China hiina restorani sööma. See on seesama koht, kus käisime naisega meie esimestel siinoleku päevadel – täpselt õige nostalgiline paik, kus sellele ägedale peatükile punkt panna ja viimased pikemad vestlused maha pidada.

Kerime aga nüüd tagasi algusesse, kui me toona viis kuud tagasi siia maandusime. Esialgne tunne oli täpselt selline, nagu soojamaareisidel ikka... mõnus vibe: palmid, soe õhk, uudishimu ja igasugu teisi häid tundeid.

See siiatulek ise (nii lennureis, banaanikastide transport ehk kolimine, kui ka närvikõdi pakkuv bussisõit) oli tegelikult üpris stressirohke, aga meile omaselt jõudis kogu karavan – 3 last, priske kass ja mäletamist mööda 5-6 pagasit – elusalt ja tervelt kohale.

Esimese siinoldud nädalaga üritasime lihtsalt ümbritseva infrastruktuuri endale selgeks teha. Kus asuvad normaalsed toidupoed? Kus on mänguväljakud? Kuidas käib igapäevaelu? Renoveerisin Leroy Merlini materjalidega mõnusa kodukontori ja sain isikliku praktika raames selgemaks siinse ehituskultuuri.

Paberimajandus ja kuulus Hispaania bürokraatia? See osa oli meile tegelikult juba eos teada: ebamugav, keeruline ja ropult aeganõudev. Aga me ei saanud üheltki juristilt ega asjaajajalt (gestor'ilt) abi. Ja üllatus-üllatus – kõik need tegemised olid üldiselt edukad. Kõige parem tunne selle kadalipu juures oli see, et Sabadell pangaga asju ajades kulges kõik lõpuks meeletult sujuvalt. Meie dokumendid sobisid ja saime laenule positiivse vastuse.

Aga räägime korraks veel kinnisvarast. Kinnisvara Hispaanias on ikka täielik next level ja no minu silmis tihtipeale ikkagi halvas mõttes. Maaklereid, kellega me siin vahetult suhtlesime, kogunes laias laastus 10 kanti. Ja täpselt nagu korterid, oli ka iga maakler seinast-seina erinev.

Tuletame ühe asja uuesti meelde: siin Põhjamaa kvaliteeti oodata on puhas rumalus.

Kui sa igatsed klassikalist 4 magamistoaga maja koos Eestile kohase rohelise murulapiga, siis normaalse hinna eest leiad sa selle ainult kusagilt sisemaa pisikesest külakesest. Kui aga soovid sama asja ranniku lähedal, peab taskus ikka väga korralik klots raha olema. Siinsed eramud ei ole kohe kuidagi eestlastele traditsioonilised (v.a need miljonivillad) ja häid leide hinna ja kvaliteedi suhtes näeb harvem kui Eesti suvel päikest. Sellisel juhul on loomulikult järjekord ukse taga pikem kui sa arvatagi oskad.

Muidugi peab arvestama, et inimeste ootused on erinevad. Võib-olla on meie nõudmised oma ehituskogemusega või stiiliga lihtsalt keskmisest natuke liiga kõrged, who knows.

Jättes kinnisvara tahaplaanile, siis üldine eluolu on Hispaanias ikkagi väga odav, for real. Kohalikul turul saab naeruväärse hinna eest kuhjade viisi värsket puu- ja juurvilja. Toidupoodide puhul (Mercadona, Lidl, Carrefour, Consum jne) pole keti siseselt suurt hinnaerinevust, aga Eesti hindadega võrreldes laod ostukorvi ikka kordades odavamalt täis. Tänu sellele proovisime tegelikult igasugust kohalikku ja uut kraami.

Omaette mainimist väärib Torreviejas elavate erinevate rahvuste kogus. Meil isiklikult ei olnud siin viibitud aja jooksul mitte ühegi rahvusega negatiivseid kogemusi. Üldiselt hoitakse Hispaania kultuuri ja enamik siiatulijaid on sujuvalt kohanenud. See, et võhivõõras inimene sulle suvalises kohas ja ajahetkel lihtsalt "Hola!" hüüab ja naeratab, muudab tuju iga kord heaks. Inimesed on siin sõbralikud, viisakad ja rõõmsameelsed.

Eriti vedas meil aga naabritega! Alates sellest, et Mitch meid paljudesse kohtadesse oma autoga sõidutas ja huvitavaid tegevusi (padel, turud jms) korraldas, kuni meie armsa vanema Hispaania prouast naabrini, kes pidevalt lastele kingitusi ja kooke uste taha tassis. Need on emotsioonid, mis reaalselt asja väärt olid. Lapsed leidsid pidevalt mängukaaslasi, nii meie väikeselt tänavalt, kui ka jalgpalliväljakutelt. Viimastel päevadel mängisid nad meie hoovi ees rahvastepalli lausa teiste laste vanematega ja isegi mind kutsuti mängu.

Selle aasta talv ja ilm üldiselt? No sellega meile kahjuks armu ei antud. Palju tuult, vihma ja isegi öiseid miinuskraade. Torme oli rohkem kui tähestikus tähti.

Päikest me ausalt öeldes 5 kuu jooksul otseselt võtta ei saanudki ning basseinis ujumisest võis vaid unistada. Jah, tegelikult oli küll ka päevi, mil kraadid küündisid ligi 25ni, aga need olid sel aastal pigem erandid kui reegel.

Võttes kokku selle etapi elukooli ja need 37 varasemat postitust, panen siia kirja isiklikud soovitust neile, kes alles planeerivad sama teed käia:

1. Ärge kohe asju kokku pakkige ega sildu põletage! Tulge alguses "spioneerima". Uurige piirkonda erinevatel aastaaegadel. Kohapeal elamine annab linnast ja sotsiaalsetest kihtidest kordades adekvaatsema pildi kui kinnisvaraportaali fotod.
2. Kui teil on rohkem kui 1-2 last, palgake asjaajaja (gestor). Jah, ma rääkisin eespool, et me tegime kõik ise, aga laste koolipaberite, arstide, elukohtade registreerimine ja kõik muu vajalik, säästab teile spetsialisti abil rohkem närvirakke, kui te arvata oskate.
3. NIE vormistage eestis ja varuge võimalikult palju dokumente. Mida rohkem teil on enne saabumist pabereid taskus, seda valutumalt läheb.
4. Langetage kinnisvara osas ootusi või tõstke kordades eelarvet. Põhjamaade disaini ja avaruse armastajad – te maksate siin selle luksuse eest mega hinda. Teine, aeganõudvam variant on osta "projektikas" ja see algusest lõpuni ümber ehitada.
5. Tehke andmekaeve linna ajaloo kohta. Uurige uudiseid ja leidke infot erinevatest kanalitest. Kas selles piirkonnas uputab igal sügisel? Kuidas on lood kriminaalsete tegevuste või okupadega (ehk puukidega)? Mida sujuvam eeltöö, seda tõenäolisem, et te siia ka püsivalt jääda tahate.
6. Võtke bürokraatiat kui paratamatus. Olge vaimselt valmis ja ärge esimese "Mañana!" peale pead norgu laske. Mingil hetkel naeratab Teile ikka see üks ametnik, kel hea tuju ja paberitele templid alla lööb.
7. Kogukond on alguses null, aga see kasvab. Sõbrad, tuttavad ja kogukonnatunne on aeganõudev protsess, eriti täiskasvanuna. Astuge ise initsiatiiviga suhtlusesse – nii õnnestus ka meil nii ühe kui teisega tutvust teha.
8. Alustage hispaania keelega KOHE, esimesel päeval, kasvõi poes. Nii see tehnoloogiaajastu on, aga puhtast Google Translate'ist igapäevasuhtluses pikas plaanis ei piisa. Hoidke kõrvad lahti ja ärge jumala eest kartke eksida. Keegi teile teie halva aktsendi või vale grammatika pärast siin näkku ei naera!
9. Lapsed kohanevad kiiremini, kui te arvate.
10. Ärge antke alla!

Ma loodan, et päriselt keegi lugedes ei pea nüüd pead norgu laskma, vaid et see postitus annab pigem julgust ja motivatsiooni, et kõik on võimalik ja kõik laheneb.

Minek on alati natuke raske. Ma hea meelega oleksin tegelikult kirjutanud postitust täiesti teises valguses. Kuidas meil lapsed käivad koolis, saanud uued sõbrad, tuttavad, meil on selline mõnus unistuste casa...ja list jätkuks. Mul ei ole Eestisse tagasituleku osas otseselt mingit sooja või meeldivat tunnet, aga vot elu peab edasi minema ja laste osas on otsus õiglasem.

Ja need, kes ütlevad, et loll oled, et tagasi tuled, siis mul ei teki isegi vaidlus kohta, ma nõustun.

Sellisel kujul see meie Hispaania kahjuks praegu läbi saabki. Tulevikus on minu plaan pigem külastada Hispaania erinevaid piirkondi lihtsalt teatud lühematel perioodidel. Kes teab, mis elu toob.

Järgmises postituses raporteerin juba puhtalt Eestist: räägin, kuidas meie viimane reisike kodumaale möödus ja millised edusammud uue maja ehituses jõe kaldal vahepeal tehtud on.

Hasta luego, Hispaania! Nos volveremos a encontrar algún día.