Perega Torreviejas: Laste tegevused, pumptrack ja sisseelamine

Sain seekord kirjutamisest puhkust. See postitus tuleb nüüd läbi minu naise silmade ja mõtete.See tähendab, et antud sisu on tema kirja pandud ja mina üritasin siin võimalikult vähe parandada.

---

Meie esimene nädal Torreviejas on olnud segu elevusest, väsimusest ja väikestest võitudest – nagu iga uue alguse puhul ikka. Täpselt nii, nagu üks kolimisejärgne nädal mööduma peab: veidi kaootiliselt, samas põnevalt ja rõõmsalt. Päike on iga päev paistnud ja kuigi veel pole päris "oma rütmi" leidnud, hakkab vaikselt tunduma, et siia tulemine oli õige otsus.

Kõik päevad oleme lastega jalgpalli mängimas käinud. See on saanud meie pere esimeseks Hispaania rutiiniks – õhtune pallimäng annab hea tuju ja toob meid kõiki kokku. Siin on nii palju õhku, päikest ja energiat, et isegi siis, kui väsimus kolimisest veel sees on, leiame alati jõudu väljas liikumiseks. Lapsed naudivad seda täiel rinnal ja ausalt öeldes on see ka meile, vanematele, hea viis päevale mõnus energialaeng anda.

Esimesed kolm päeva möödusid üsna praktiliselt – omaniku asju kokku pakkides ja korrastades. See olukord oli pehmelt öeldes ehitusentusiasti ja minimalisti õudusunenägu! Majas oli veel kõike – kujukesi, nõusid, voodipesusid jms, mida tuli siis sorteerida ja ära panna, et saaksime lõpuks oma kodutunnet looma hakata.

Järgnevad päevad keskendusin meie asjade lahtipakkimisele ja kodusema õhkkonna loomisele. Riided ja nõud said kappi, riiulitele tekkisid raamatud ja mõned armsad pisiasjad, mis andsid hubasust. Iga päevaga on siin järjest rohkem "meie lõhna ja hingamist". Diivaninurk on juba mõnusalt omaks saanud ja iga päevaga tundub maja aina rohkem kodusem.

Täna tegime uue toreda avastuse – kodu lähedal on pumptrack! Poistel läksid silmad suureks juba esimesel hetkel ja me oleme seal täna juba kolm korda käinud. Seal on pidevalt sagimist – ratturid, tõukerattad, rulluisud... selline mõnus kogukonnatunne. Poisid naudivad rattasõitu täiega ja tundub, et sellest saab üks uus lemmikkoht.

Toidupoolest on meil olnud üsna lihtne nädal. Oleme rohkem kui tavaliselt söönud pitsat – osalt mugavusest, osalt seetõttu, et meie poisid on kehva isuga. Siin on pitsasid igas suuruses ja maitses, ja kui see aitab neil midagigi süüa, siis olgu pealegi. Eks tasapisi harjume uute maitsetega ja üritame järgmisel nädalal juba rohkem kokata.

Koduõppega pole me veel päris joonele saanud – liiga palju uut korraga. Proovime võtta asja rahulikult, sammhaaval. Järgmine nädal plaanime juba kindlama päevakava paika panna ja hakata ka huviringe otsima, et poistel oleks tegevust ja võimalus teiste lastega suhelda. Samuti tahaks tasapisi alustada keeleõppega, et nad saaksid siin elades end enesekindlamalt tunda.

Kass on samuti oma tempos kohanemas – alguses ettevaatlik, nüüd juba uudishimulik ja rahulolev. Ta nuusutab kõik nurgad läbi, naudib päikeselaike põrandal ja näib olevat üsna rahul uue ajutise koduga.

Abikaasa on remonditöödega peaaegu ühele poole saanud. Viimane lihv on veel jäänud ja tema kontor peaks valmis saama paari päeva pärast. On tore näha, kuidas kõik vaikselt paika loksub.

Kokkuvõttes... esimene nädal Torreviejas on olnud just selline, nagu uus algus olema peab: veidi väsitav, samas täis avastusi ja rõõmu. Õpime igapäevaselt uut ümbrust tundma, loome endale rutiini ja avastame järjest rohkem kohti, mis teevad selle paiga mõnusaks. Päike, meri, jalgpall ja pitsa – mis sa hing veel oskad tahta?