"Chapter 2: Unistuste maja ehitus ja prantslastest naabrid"

Eelmises postituses juba mainisin, et meist said värsked krundiomanikud ja meie uus etapp algab lausa veekogu ääres. Täna räägin siis veidi lähemalt meie uue unistuste maja ehitusega seonduvast ja sellest, millega ma siin viimased nädalad taustal tegelenud olen.

Enne krundi ostu olime juba suhtluses valla arhitektiga, et saada selgust, milliseid arhitektuurseid lahendusi üldse ehitada tohib. Antud elamurajoonis on tänaseks püsti pandud juba mõned funk-stiilis majad (neid iseloomustab siis peamiselt lamekatus ja selline pigem kuubiku nägemusega tervik).

Detailplaneering on sellel rajoonil aga huvitav: erinevad eramud on jaotatud erinevatesse gruppidesse ja kogu rajooni peale on kehtestatud omad normid, mida peab projekteerimisel rangelt järgima. Õnneks oli seletuskirjas märgitud ka kõik katusekatte materjalid, mis tähendas minu jaoks ainult üht – me saame ehitada viilkatuse. Miks? Sest ei kivi- ega plekk-katust pole ju võimalik (vähemalt normaalse peaga) lamekatusena ehitada.

Asja teeb eriti põnevaks see, et meie grupis pole seni veel ühtegi ehitusluba eramutele väljastatud. See tähendab, et meie oleme need esimesed jäälõhkujad, kes vallaga läbirääkimisi peavad. Need, kes tulevad pärast meid, saavad lihtsalt meie ette antud normidega kaasa lohiseda.

Meil on algusest peale olnud sõelal kaks konkreetsemat projekti, mõlemad loomulikult viilkatusega. Arvestades fakti, et meie uuel krundil on ka kõrghaljastus (sh suured kased), oleks lamekatus absoluutne peavalu – ma tahan elus muudki teha kui nädalavahetuseti katusel istuda ja äravoolu trappe puhtaks rookida.

Ehituse osas oli mõttes mitu varianti: kas lasta teatud etapid teha professionaalidel ja mõningad ise või võtta karp kiirelt püsti? * Z500 projekti (kivimaja) puhul planeerisime oluliselt rohkem ise käsi külge panna. * Timberelement tehasepaketi puhul saaksime enamus etappe tellida ja kiiruses säästa.

Plaatvundamendi ehitus on minu peas alati olnud "las keegi teine teeb" kastikese all – mul lihtsalt ei ole nii palju vaba aega. Mõlema ettevõttega suhtlesime tihedalt ning sättisime interjööri enda pere vajadustele sobivaks.

Siiski, meile naisega istub selline L-kujuga moderne farmhouse stiil ikka kõige rohkem, mistõttu on lõplik otsus (vähemalt meie peades) hetkel langetatud Timberelemendi T152 kasuks. Nüüd peame lihtsalt ootama valla arhitektilt nõusolekut.

Suhtlus Timberelemendiga on muideks olnud super meeldiv. Saime neilt nii öelda ausõna peale algse eskiisi, et saaksime selle vallaga kooskõlastada ja paberimajanduse jonksu ajada veel enne, kui mingit tõsist raha alla hakkame taguma. Täpselt sellist mõistlikku suhtumist ma ühelt majatootjalt ootasingi.

Ühesõnaga, oleme nüüd faasis, kus valla nö roheline tuli avab tee ametlikule eskiisprojekti koostamisele. Mina aga hakkan jooksvalt pommitama vundamenditegijaid hinnapakkumiste küsimustega ja meil tuleb sisse anda ka raieloa taotlus, et mõned segavad puud krundilt eemaldada.

Aga tuleme kinnisvarast tagasi Hispaania päikese alla. Tahaksin rääkida veidi laiemalt meie toredatest naabritest, eriti prantslasest nimega Mitch. See ca 50-aastane härra on meid juba päris mitmel korral abistanud. Ta ise on lapsepõlves elanud nii Hispaanias kui ka Prantsusmaal (7-aastaste vahedega) ning püsivalt Hispaaniasse kolis ta umbes aasta tagasi. Ta elab siin üksinda, kuid suhtleb tihedalt meie ületeenaabriga, kes on juhuslikult... ka prantslanna.

Ühel päeval, kui ma olin värskelt lennukiga Eestist saabunud, küsis Mitch mult, kas ma ei tahaks temaga Guardamar del Segura pühapäevaturule tulla. Kuna mul polnud õrna aimugi, mis turg see selline on, olin kohe nõus.

Järgmisel pühapäeval asusimegi kolmekesi (Mitch, prantslannast naaber ja mina) 10 km kaugusele turule. Aega veetsime seal mõnusalt: tegime mitu puhkepausi kohalikes söögikohtades, mina rabasin kokku puu- ja juurvilju, lastele mõne hilbu ja kogu perele õhtusöögiks ühe korraliku grillkana.

See turg on ise mega suur ja väärib kindlasti iga turisti/kohaliku külastust. Minu soovitus: minge kohale enne kella 12:00. Pärast lõunat on seal rahvast nii paksult, et normaalset käimisruumi ei jagugi. Hinnad on naeruväärselt odavad ja fake kaupa jagub ikka korralikult. Osa nendest "brändikatest" nägi muuseas üllatavalt hea välja - teevad vabalt isegi legendaarsetele Türgi turgudele silmad ette.

Turult lahkudes uuris Mitch, kas ma plaanin järgmisel nädalal ka tulla, et siis saaksime perega (sel ajal olid naine ja noorem poiss veel Eestis) minna austreid sööma. Ma olen söögi osas üldiselt suht valiv nagunii ja no austrid ei ole kindlasti minu teema. Aga noh, viskasin siis vapralt "jah", lihtsalt kogemuse pärast. Eks ole näha, kas ma seda valikut hiljem vetsupotis kahetsen.

Ja nüüd kõige mahlakam osa tuurist. Istusime seal turu söögikohas, kui otsustati mind tuttavaks teha kohaliku prantslasest ettekandjaga. Selgub, et nendel on "normaalne" traditsioon inimesi kohates igaühele põsele musisid jagada. Niimoodi ma istusingi seal, põsed punased nagu häbelikul koolipoisil, samal ajal kui ettekandja mind põsele musitas ja mina oma ainsat prantsuskeelset sõna "Bonjour" kokutasin... no whatever, nalja peab ka saama.

Üldine suhtlus naabritega käib meil sellise kummalise sümfoonia stiilis: nemad puristavad prantsuse ja hispaania keelt (naabrinaine hispaania keelt üldse ei oska) ning mina toksin suurema osa ajast oma Google Translate'iga telefoni ekraani. Elagu tehnoloogiaajastu! Vähemalt katsun ma vapralt neid tõlgitud lauseid iseseisvalt Hispaania keeles ette kanda, isegi kui aktsent kõlab ilmselt nagu purjus rootslasel ja pooled sõnad valed on.

Lõpetuseks – poistega on vahepeal käidud šoppamas, pelatud jalkat ja testitud Habanerase kaubanduskeskuse ülemisel korrusel asuvat Big Jump Parki (batuudikeskus on piltlikult öeldes hiiglaslik tuubist täispuhutud loss). Need 30 minutit lendavad seal täiesti märkamatult, poisid saavad korralikult energiat kulutada ja lastel jagub tegevust kauemaks. Kindel must visit igavuse peletuseks, samal ajal kui vanemad saavad keskuses ringi vaadata.

Toidurindel tegime hiljuti avastuse: proovisime eestlaste poolt Hispaanias suitsetatud suitsukana. See oli lihtsalt mindblowing. Poisid teatasid ametlikult lauas: "I will rate this 1000 out of 10!". Kana viis täielikult keele alla ja ostame järgmine kord kahtlemata suurema koguse.

Sellised väiksed vahvad seiklused siinpool olnud, kes teab kuhu Mitch meid järgmiseks kutsub?