Elu Kaldal

Ah, et jälle kolime?! Hüvasti Tori idüll, tere Pärnu rannarajoon ja peatselt valmiv vundament

Andre Kalda — Mon, 27 Jul 2026 00:00:00 +0300

Jälle kolime? Misasja? Kuhu? Miks? Millal? No eks neid küsimusi tekib omajagu, aga plaan on paigas. Septembrist liigume tagasi linna.

Naine otsis üürikortereid juba pikemat aega. Peamiselt sellepärast, et tänane edasi-tagasi sagimine Torist linna, Sinti, Tammistesse ja kuhu iganes on ikka suhteliselt kaootiline. Kui Kelvin veel trennis ja koolis käis, võisin mina jõuda koju alles kella 20-ks õhtul. Mõne jaoks võib-olla täiesti normaalne, aga minu jaoks ikka üpris väsitav – seda enam, et päris korralik aeg ja raha kulub puhtalt sõitudele. 4 toalisi üürikortereid väga ei leidu aga tundub, et pikemad otsingud kandsid vilja ja leidsime sobiva.

Nüüd, kui poisid saavad trennis käia Mai staadionil, on see kolimine väga hea samm. Meie uuest bussipeatusest on sinna vaid üks peatus või 10–15 minutit jalgsi, sest kolime rannarajooni. Ilmselt saavad kõik poisid ka üheskoos talve algul samas koolis/lasteaias käia.

Toris veedetud aeg on olnud super – nii maalähedane ja vaikne, väga meenus lapsepõlv maal vanavanema juures, mega aeg. Lastele oli see samuti tore, sest õe lastega sai palju aega veeta ja jalgpalli sai pea iga päev suure platsi peal mängitud. See osa jääb nüüd ilmselt mõneks ajaks kahjuks ära. Samuti on jõe ääres elamine omaette rahu... aga no ootan juba seda päeva, mil saaks oma päris majja sisse kolida.

Ahjaa meenus veel selline tore laste ettevõttmine. Nimelt ühel päeval tuli siin lastel pähe, et võiks nnhoovimüüki korraldada, kuna kõik marjad on valminud ning eelneval päeval Kelvin sõbraga juba algust tegi - müüdi jalgpalli kaarte. Meenub aeg, mil Pärnusse alles kolime ning olin 5-6 aastane ja müüsin Aru tänaval kive... jah just nimelt, tavalisi kive ja teate, osteti ka! Nende sentide eest sai siis Turbo nätse ostetud ja kleepsud minumeelest isegi siiani kuskil alles. Müügiga tegeleti mõned päevad ja kliente ikkagi käis. Lapsed olid õnnelikud ja taskuraha poes kulutamiseks olemas. Kogu ettevõtmine oligi pigem for fun aga maitse said suhu.

Majaga ongi seis juba nii kaugel, et reedel saab vundamendi, krundi planeerimise, autosõidu, truubi ja muude seonduvate töödega ühele poole! Edusamme on näha igapäevaselt ning tuhin krundil käia on suur.

Oleme välja saatnud tohutu hulga e-kirju erinevate hinnapakkumiste saamiseks – alates akendest kuni katusekatte (kogu komplekt) ja tehnoseadmeteni välja. Lisaks sai veel küsitud teatud teostusjooniseid.

Ka endal on vaikselt tuhin peale tulnud ja ootan, millal need moodulid ja fermid krundile paika saavad. Tahaks lisaks näpuga näitamisele ja asjaajamisele päriselt käed külge panna. Olen hetkel kahe vahel, kas ja kui palju ma katuse ehituses kaasa mängin. See on esimene etapp, mis tuleb ette võtta, et maja enam-vähem vihmakindlaks saada.

Akendest rääkides: mõtlesin esialgu suuremas osas need ise paigaldada. Aga no mis Rambo ma ikka olen – mingi 5-meetriseid aknaid ette ei tõsta ja vastavaid tööriistu ka pole. Pole just selline elav Spiderman, et need klaasid kätel iminappadena küljes püsiks, seega on lihtsam teenust kasutada.

Naljakas lugu on aga see, et Aknakoda pani nende suurte akende paigaldushinnaks 200 € ja eraldi oli aknapaigaldus tkina välja toodud 50 €. No ma ei tea, kas nad panevad neid silmad kinni ja möödaminnes, et hind nii odav... Veel midagi tasunud pole, eks näis.

Oleme asunud paika panema pistikupesasid, valgustust ja muud elektriga seonduvat, et saada varakult kätte teostusjoonis ning selle alusel täpne materjalikogus ja hind. Lisaks mõtleme läbi siseviimistlusmaterjalid, siseuksed, värvilahendused ja interjööri, et hoida maja tervikotsused fookuses ning mitte midagi olulist silmist lasta.

Samal ajal peame läbirääkimisi pankadega. Hetkel on laual SEB ja LHV, aga peatselt võtame nad kõik järjest ette, et parim pakkumine kätte saada.

Kindlasti tahaksid paljud kuulda ka tänaseid ehitushindu ja seda, mis kui palju tegelikult maksab. Teen sellest põhjalikuma kokkuvõtte järgmise postituse juures, kui mul on kõik erinevad pakkumised käes ja saan tuua välja ka reaalsed võrdlused, keda me valisime ja miks me sellised otsused vastu võtsime.

Pikemalt seekord ehitusest ja poiste jalkast rääkima ei hakka ning mingeid erilisi trippe pole ette võtnud. Üritan lihtsalt selle postitamise jälle rutiinsemaks ja lühemaks saada, et kõik vajalik saaks kirja – eelkõige minu enda mälestuste jaoks.

Sellest alumisest tegelasest räägin ka järgmisel korral

Ametnikud seljatatud: Ehitusluba käes, kopad maas ja ekspromt Rootsi kruiis.

Andre Kalda — Sun, 12 Jul 2026 00:00:00 +0300

Kuu aega viimasest postitusest möödas, uskumatu. Pidin ju tihedalt kirjutama hakkama... no vähemalt kirjutan, eksole! Viimati rääkisin sellest, kuidas meie ehitustegevus ametniku poolt eos peatati. Mis seis siis tänaseks on?

Trummipõrin... 26. juunil väljastati meile ametlikult ehitusluba. Parandused said tehtud ja vajalikud andmed täiendatud.

Kopp on nüüdseks üle nädala uuesti krundil möllanud ja esimesi reaalseid arenguid on lõpuks näha. Vundamendiauk on välja kaevatud ja hetkel toimub tagasitäide. Sellega saab peatselt ühele poole ja juba järgmisel nädalal alustatakse parkla, uue sissesõidutee ning majasiseste tehnovõrkude rajamisega.

Krundil on ikka mega suur ala maja aluse ja teega kaetud – poleks ise osanud seda paberil vaadates ettegi kujutada. Õnneks jääb ikka piisavalt ruumi poistele pallimänguks ja muuks selliseks ka.

Oleme vaikselt mõtted viinud juba elektriprojekti peale ja peas kavandanud pistikupesade, lampide ning muu vajaliku asukohti. Samamoodi mõlgub meeles viimistlus. Aega küll veel justkui on, aga suvi läheb alati helikiirusel ja kui ette ei planeeri, võib ehitustegevus mingil etapil just nende otsuste taha seisma jääda.

Peale ehitustralli on meil tegevust olnud muidugi igasugust: vanema poisi Summer Cup, õhtused MM-i kaasa elamised (unetunde jääb väheks, aga põnevust jagub!) ja suvised trenniplaanid.

Pärnu Summer Cup on siis 3–4-päevane jalkaturniir. Meie poiss mängis U10 vanusegrupis ja võrreldes eelmise aastaga läks väravate vahe mõistes küll paremini, aga turniir piirdus meie meeskonna mõttes kahjuks ainult Kelvini löödud väravaga – mängud kahjuks kaotati.

Suvisel ajal Kelvin tavapäraselt Vapruses ei treeni, vaid alustab peatselt hoopis treeninguid eratreeneri juures, et saaks tugevamalt tema potentsiaali ära kasutada. Samas trennis hakkab käima ka River. Sellest räägin lähemalt teistel kordadel, kui nad on seal pikemalt käinud – praegu on kogu see treeninggrupp Itaalias laagris.

Lisaks jalgpallile käime jões SUP lauaga sõitmas ja ujumas (seda viimast küll veidi vähem). Leidsime hea odava leiu Lidlist – laud oli kõigest 99 €. Aeru küll kaasas polnud, aga muus osas täiesti vinks-vonks diil.

Üheks nädalavahetuseks sai tegelikult täiesti eksprompt broneeritud ka Rootsi tripp. Viimati sai Stockholmis käidud siis, kui Kelvin alles beebi oli – ja siis oli talv. Seekord oli konkreetne soov teha midagi muud kui tavapärane poodlemine või marssimine. Planeerisime hoopis muuseumikülastused: kõigepealt Spordimuuseum ja siis Tehnikamuuseum.

Mõtlesime küll, et liigume sadamast sinna bussiga, aga jäime minuti pealt maha. Kuna ilm oli tegelikult super, võtsime jalutuskäigu ette ja ~30 minuti pärast olimegi kohal. Kusjuures, keegi lastest isegi ei vingunud! Pileti pidime ostma vaid täiskasvanutele, sest kuni 8-aastased lapsed olid täiesti tasuta.

Kohapeal avastasime, et see suur hoone haldabki mitut erinevat muuseumi ja neid saab kõiki järjest külastada. Tehnikamuuseum oli väga äge ja julgen tõesti soovitada kõigile, kes Rootsi reisi planeerivad – sobib igale vanusele ja käed-külge tegevust on palju. Meil kulus seal märkamatult ligi 4 tundi. Tagasi laeva poole jalutades tellisime endale Boltist 2 pitsat ja läksime neid lihtsalt parki sööma.

Laeval mängisid poisid suurema osa ajast lastealal jalkat ja osalesid mängudes, ühel õhtul veetsime ka pubis aega ekraani ees mängu vaadates. Igal juhul täiega korda läinud reis ja ootan juba järgmist – äkki peaks järgmiseks hoopis telkima minema?

Kuu jooksul sai kahel nädalal ka puhatud, aga ega erilisi suuri asju tehtud ei saanudki. Veetsin palju aega lastega ja olin teadlikult pigem "koopast" ehk arvuti tagant eemal. Tööl on meil hetkel samuti hästi palju muudatusi ja segadust jagub – kahjuks lahkus ka mu paarimees, nii et praegu on käsil üsna keerulised ja töökad ajad.

Mingeid kindlaid lubadusi ma uute postituste osas praegu andma ei hakka. Postitan täpselt siis, kui kõige selle miljoni tegevuse kõrvalt aega üle jääb.

Kopad seisma! Kuidas vallaametnik meie krundil autoriteeti mängis ja vinge jalgpalli kogemus

Andre Kalda — Sat, 13 Jun 2026 00:00:00 +0300

No vundament valmis ja ootame maja? Ega ikka ei ole küll. Mis siis nüüd mõned nädalad toimunud on?

Vundamendi ehitajaga oli tegelikult taustal täpselt kokku lepitud, millal töödega alustame. Plaan oli lihtne: esmalt puude maha võtmine ja pinnase planeerimistööd. Varasemalt oli läbi räägitud teema, et asendiplaanile märgitud ehitusvööndis asuvad puud võetakse maha ja selleks tehakse raieteatis.

Ehituse päeval hakkas aga pihta korralik tsirkus.

Samal hommikul, kui ehitajaga plaane pidasime, tuli teavitus, et meie taotlus on täiendamiseks tagasi lükatud. Tegelikult ei tulnud see mulle üllatusena – olin juba varasemalt projekteerijalt uurinud, millal parandusi tehakse. Küll aga tuli suure üllatusena see, et puid maha võtta ei tohi. Just mõni minut enne seda olin läbi kaamera näinud, kuidas esimene puu langeb... Võite ise mõelda, mis mu peast sel hetkel läbi käis, aga eks ma tegelikult naersin ka veidi.

Puu oli kraavis asuv kahe võrega kask, millele ma sain küll raieloa, aga ära ei allkirjastanud. Mida ma aga taustal ei teadnud, oli see, et tegelikult oleksin ma allkirjastamisega nõustunud asendusistutusega, puule endale, loa mõttes maha võtta võisin ikka. Okei, puud puudeks. Leppisime ehitajaga kokku, et räägin kiirelt läbi vallaametnikuga ja leiame kiire lahenduse – ilus unistus, eksole?

Tegelikult oli asi hoopis nii, et sain ametnikult korraliku peapesu ja mingit muud lahendust peale puuraukude ei pakutudki. No kuulge, puid võtame ju maha sellepärast, et need asuvad maakontuuri alas! Ametnik ilmselt tahtis ise mulle ilusat kingitust teha ja need puuraugud kinni maksta...

Okei, see selleks. Otsustasime, et märgime siis asendiplaanile uue ala ja puid ei näpi, kui kokkuleppele ei saa.

Läheb veidi aega edasi ja täpselt tööpäeva lõpus tuleb kõne: "Olete teie selle xx tänaval asuva krundi omanik jah? Palun ehitustööd kohe lõpetada!" Mu aju ja suu töötasid paralleelselt. Tegelikult reaalseid ehitustöid sel hetkel ei teostatudki, aga ametnik pidi lihtsalt autoriteeti mängima. Kohal käis nimelt täpselt sama proua, kes mulle puude raiel vastu ei tulnud – tal oli vaja kontrolliks objektile lennata. Kuna krundil avastati kopp, oli temal ilmselgelt vaja seal kohe korda kehtestama hakata.

Pikk jutt ja lühike lõpp oli see, et kopp ja ehitusmehed lõpetasid tööd. Oleme praegu lõpliku ehitusloa otsuse ootel. Trahvi ei tehtud ja ega ei olekski olnud millegi eest teha – see on lihtsalt tema tõlgendus versus meie tegevus.

EHR-is oli peale puude teema veel muid lohakusvigu: vee- ja kanalisatsiooniprojektis oli aadress vale ja midagi jäi märgistamata ka jahutusega seoses. Lisaks vajas tegemist sidekaabli projekti kooskõlastus, mille kohaselt polnud mul omanikuna alguses õrna aimugi, mida ma tegema pean. Õnneks käis kõik läbi Telia ehitusportaali – pidin sisestama asendiplaani, kogu projekti digikonteineri ning seletuskirjas ära märkima, milline kaablikõri majani läheb. Lihtsad parandused ühesõnaga. Nüüd alustame ehitamisega ilmselt nädala-kahe pärast uuesti ja ehk on juuli lõpuks ka vundament püsti.

Mis aga peale ehitustralli veel toimunud on? No nagu teate, siis üks suur osa meie elust on jalgpall. Käisime Eesti ja Fääri saarte meeste koondise mängul Pärnu rannastaadionil.

Võtsime osa kogu möllust ehk alates ametlikust rongkäigust kuni fännitribüünil kaasa elamiseni välja. Minu jaoks oli selline rongkäik esmakordne kogemus ja tegelikult väga äge! Saime mõned laulud selgeks ja nägime tõelisi fänne. Fännitribüünil küttis aga palav päike ja kõik inimesed seisid enamuse ajast püsti. Kelvinile see väga ei sobinud, sest ega sealt tagant mängu suurt ei näe. Liikusime siis hoopis tavakohtade juurde tagasi, kus nägime mängu traditsiooniliselt. Meie ümber istus palju vanu legende ja mäng ise oli ülipõnev.

Peale Eesti koondise võidu tõi ka Kelvin enda jaoks elusuure võidu koju. Kõikidel neil mängudel, mil ta Pärnu JK Vaprusele on kaasa elanud, polnud ta varem saanud ühtegi meenet (peale kapteni putsade). Seekord tõi ta aga koju number 2 mängija ehk Märten Kuuse särgi! See on päev, mis jääb talle kindlasti eluks ajaks meelde. Melu ranna ümber oli peale mängu lõppu tohutu ja jalutasime autoni, emotsioonid laes ja muljeid vahetades.

Nüüd on Kelvinil kool läbi ja jalkatrenni mõistes pisike puhkus, et peatselt linnalaagritesse ja võistlustele tormata. Thor ja River jäid aga suveks lasteaeda, et meil naisega ehituse kõrvalt veidigi rohkem õhku oleks.

Toimetame edasi ja loodetavasti järgmisel korral räägin juba reaalsest vundamendi valmimisest, mitte ametnike külastusest!

Bürokraatia seljatatud, kopp maas ja "jõuludeks koju" plaani muudatus

Andre Kalda — Tue, 26 May 2026 00:00:00 +0300

Nii pikalt polegi vist pausi sisse tulnud kirjutamisest. Olen kordi hoogu võtnud ja mustandi valmis kirjutanud, aga avaldamiseni ei jõudnudki – ei teagi, kas süüdlaseks oli motivatsioonipuudus või lihtsalt kevadväsimus. Aga okei, hüppame otse asja juurde, sest uudiseid on seinast seina.

Bürokraatiaga on meil nüüd peatselt kõik.Projekt on meie poolt allkirjastatud ja ka EHR-i (ehitusregistri) menetlusse antud. Ehk oleks asjad mõned päevad varemgi korda saanud, aga nagu ehitusregistrile kohane, on seal pidevalt mingid uuendused ja asjad katki. Seekord suutis süsteem küttepinna kalkulatsiooni täiesti valesti kokku lüüa. Sellega seoses sai vallast vastava ametnikuga räägitud ning taotlus ikkagi sisse antud. Hetkest, mil sai projekti eest tasutud, kulus allkirjastamiseni aega 2 kuud. Kuigi aeg läks lennates ja vahepeal oli tunne, nagu ootaks terve igaviku, siis tegelikult oli selle aja sees meiepoolseid muudatusi, vallaga läbirääkimisi ja kõike muud ka kui ainult joonestamist. Seega ajaliselt olen tulemusega siiski väga rahul.

Krundil oleme mitmeid kordi käinud niisama uudistamas, planeerimas ja mina võsa ning heina niitmas. Selleks sai vahepeal soetatud võsa-rohulõikur MAKITA DUR369AZ 2X18V, millega võib üpris rahule jääda.

Vundamendi teostajaga tegime ka veidi plaane ning kui kõik hästi läheb, saab maatöödega alustada juba sel nädalal. No väga lahe tegelikult, kui saab peale paberite lõpuks ka silmadega mingit reaalset tulemust näha, mis sellest, et see on alles vundament.

Küll aga saime ka ühe väga valusa tagasilöögi – või no vähemalt minu arvates. Suhtlesin TimberElement meeskonnaga ja küsisin, milline järjekord neil hetkel ees on, millal meie elemendid tootmisse võetakse ja meile kohale toimetatakse? Ja sealt see tore üllatus tuligi: tootmine toimub alles augustis (kui neile esimesed tasumised tehtud saavad). Tootmine ise kestab umbes 1,5 nädalat ja majakarbi elemendid toimetatakse meile krundile ilmselt septembris. "Jõuludeks uude koju" plaan on koheselt no-go. Mitte mingi trikiga pole võimalik töid nii kiirelt ära teostada, et me detsembri 3. või 4. nädalal sisse koliksime. Seda enam, et suure osa sisetöödest teostan ma ise. Sõbrad küll pakkusid siin juba talgute näol abi, aga ma üldiselt ei taha kedagi tülitada. Igatahes, peagi saab loodetavasti rohkem pildimaterjali jagada ja ka blogis täpsemalt kirjutada, mida, kuhu ja miks me ehitame.

Nende viimase kolme-nelja nädala sisse on jäänud tegelikult ka minu ja naise sünnipäevad. Meil on naisega vaid 5 päeva vahet – võib-olla sai titena haiglas samas palatis koos magatud ka, who knows? Mingit erilist praznikut me ei pidanud, tegime perekeskis vaikse olemise ja istumise.

Käisime vahepeal ka Tallinnas, et tähistada heade sõprade lapse sünnipäeva ja külastada lastega mõningaid meelelahutuspaiku. Sünna toimus Nõmme seikluspargis – üliäge koht, lastele väga meeldis!

Lisaks tekkis mõte üle pika aja loomaaeda külastada. Aastaid tagasi käisime seal lastega nii, et olime kohal mäletamist mööda vaid 10–20 minutit – oli tohutult jonnimist, vingu, vihma sadas ja hädasid oli veelgi. Saime vist paarsada meetrit kõndida, kui keerasime otsa ringi ja läksime minema. Seekord oli ilm ilus, poistel tuju hea ja saime suured tiirud tehtud. Küll aga oli loomadele ilmselt ilm liiga palav või oli neil uneaeg, sest välipuürides jäid pooled tegelased nägemata.

Teiseks külastasime Jalgpallimuuseumi. Minule väga meeldis ja ka poisid olid rahul. Uudistamist on seal pigem täiskasvanule ja tõelisele huvilisele rohkem kui lihtsalt niisama külastajale, sest ajalugu on seal küllaga. Muuseum ise on pisike ja asub A. Le Coq Arenal, otse Sportlandi külje all. Nii, et sealt ei saanud me muidugi minema ilma midagi kaasa haaramata... meie puhul läks loosi 2 palli ja uued putsad.

Kodus Pärnus olles tegime endale ka väikese minipuhkuse Viking Spas. See spaa on mulle alati meeldinud, sest sealne dekoratsioon ja olemus erineb teistest kohtadest täielikult.

Võtsime kahetoalise peresviidi, kus lapsed said mugavalt eraldi toas olla. Saunasid ja ruumi on seal piisavalt ning kuna käisime nädala sees, oli rahvast meeldivalt vähe. Väga mõnus oli igatahes aeg maha võtta. Nüüd on aga enne jaane puhkus tulemas, nii et ehk hakkab vaikselt ka ehitustander elavnema ja minul jääb rohkem aega, et teid meie tegemistega kurssi viia.

Kuidas AI meile maja joonistas ja vald ootamatult aeda ehitama sundis

Andre — Sun, 26 Apr 2026 00:00:00 +0300

Aeg Eestis liigub üpris kiiresti. Päevad on tegevustega korralikult sisustatud ja lastele "taksojuhti" saab igapäevaselt päris tihti mängida – mis seal ikka, tuleb see periood ära kannatada.

Aga mis on peamine – meie maja on juba valmis saanud! Või noh... vähemalt tehisintellekti (AI) vaatest. Tegelikult tegi selle visuaalse pildi valmis umbes 15-minutilise katsetusega Nano Banana Pro. Katsetamiseks sai ka ChatGPT pildigeneraatorit proovitud, aga see jäi visuaalse kvaliteedi osas ikkagi veidi alla. Kogu prompt'i (käsu) pildi genereerimiseks lasin muidugi mugavusest koostada Claude'il.

Aga kui see tehisintellekti jura nüüd kõrvale jätta, räägime päris tegudest. Meiega on tänaseks ühendust võtnud projekteerija, kes teeb Timberelemendiga koostööd, et kogu Ehitusregistri (EHR) menetlemise protsess meie eest ära teha. Oleme temaga väga kiirelt erinevaid mõtteid vahetanud nii värvide, maja asetuse kui ka tehnoruumi lahenduse osas. Ma isiklikult olen selle tegijaga väga rahul – infovahetus on pidev ja tema pakutud lahendused/mõtted on olnud igati asjalikud - Maarja Braun

Varasemalt polnudki me ise oma tulevast maja füüsiliselt krundile "asetada" proovinud. Ja siit tuli meile päris korralik üllatus: meie tulevane maja on reaalsuses ikka päris suur, mis tähendab, et ega teda seal krundil väga keerata ja pöörata ei saagi. Lubatud ehitusala on iseenesest üpris piiratud, kuna asume Pärnu jõe vahetus läheduses ja sellega kaasnevad omad karmid kalda piirangud.

Lisaks (mida ma vist siin blogis pole kordagi maininud) tuleb suurim piirang krundi kujust. Nimelt me vist ei suuda neid traditsioone murda – meie krunt on kolmnurkne! Ka meie eelmine krunt oli kolmnurkne, aga seal asetses maja täpselt ühes nurgas, mistõttu jäi mängimiseks (ja isegi saunamaja jaoks) üpris palju ruumi. Tänaseks on poisse rohkem ja maja suuruse osas me kompromisse ja allahindlusi enam teha ei taha. See on ju koht, kus kulub suurem osa meie edasisest elust.

Nagu varasemalt mainisin, oleme enda detailplaneeringu grupis esimesed, kes ehitusloa taotlusega tegelema hakkavad. Isegi kõrvalkrundil pesitsevad kaks naabrit pole veel taotlusi sisse andnud. See nn "esimene olek" seob meid nõudega pidada enne ehitusloa taotlemist läbirääkimisi valla arhitektiga.

Varasemalt olime eskiisi osas vallalt rohelise tule saanud, kuid lahtiseks jäi veel asendiplaan. Nüüd jõudsimegi oma projekteerijaga nii kaugele, et ta saatis arhitektile asendiplaani koos lõplike eskiisidega ära. Ja mis te arvate, mis edasi sai?

Mõnes mõttes on isegi hea, et ma olen loomu poolest kärsitu ja ei karda ametnikele helistada, uurida, küsida ja teinekord isegi liiga konkreetne olla. Selgus, et valla arhitekt on oma töökohalt lahkunud! Temale suunatud tööd lükati automaatselt abivallavanemale, kes siis neid omakorda alluvatele edasi jagab. Ma ei tea, kui hea või halb see lõpuks on, aga kirjavahetus sai vähemalt taastatud. Meie kiri maandus valla planeerimisspetsialisti laual, kellelt saime peagi "toreda" vastuse:

"Palun lisada tänavapoolse krundi piirde lahendus, kirjeldada ülejäänud krundi piirdeid."

Jajah, äkki lisame sinna kohe postkasti asukoha, muruniiduki parkimiskoha ja muud mõttetud asjad ka, mis tegelikult ei puuduta üldse elamu enda ehitust! Kohalikud omavalitsused tahavad ideaalmaailmas, et kinnistul lahendataks kõik asjad ühekorraga, aga seaduse järgi ei pea seda tegema.

Õnneks oli meie projekteerijal vastus juba varnast võtta. Tema saadetud konkreetne vastus: "Hetkel pole kavas piirdeaedu rajada. Tulevikus, kui piirdeaia soov tekib, tehakse sellele eraldi projekt ja teatis." oli piisav, et antud jutuajamine valla poolt ära lõpetada ja edasi liikuda.

Kohe, kui asendiplaani roheline tuli on lõplikult käes, hakatakse tegelema maja energiamärgisega ning vee- ja kanalisatsiooniprojektiga (taustal tegeleb projekteerija juba tekstilise osaga).

Vee- ja kanalisatsiooniprojektiga seoses peab omanik esmalt taotlema teenusepakkujalt tehnilised tingimused. Igas vallas/linnas ja iga teenusepakkuja puhul see nii ei pruugi muidugi olla. Antud dokument on edasise projekti koostamise aluseks. Minu teenusepakkuja siin on Pärnu Vesi. Tegin taotluse otse nende kodulehel ja lisan siia lühikese step-by-step juhendi neile, kel see tee alles ees seisab:

Mine Pärnu Vee kodulehel menüüsse: Liitumine -> Tehniliste tingimuste taotlus.
NB! Kui sa pole kinnistu ainuomanik (nt abikaasaga kaasomandis), pead eelnevalt ära täitma kaasomanike volituse blanketi ja selle digiallkirjastama.
Vali, et soovid tellida tehnilisi tingimusi kinnistu torustike rajamiseks (uue elamu ehituse puhul).
Vali projekti koostajaks projekteerimisfirma.
Andmed hoonestuse kohta: Ühispereelamu.
Pane linnukesed kõigile kolmele tingimusele: veevarustuseks, reoveekanalisatsiooniks ja sademeveekanalisatsiooniks.

That's about it! Peale nende tingimuste väljastamist peaks saama juba konkreetse projekti ära koostada. (Märkus: Kui liitumist tehakse juba olemasolevale või ehitusluba omavale hoonele, siis tingimusi taotlema ei pea. Hiljem liitumistaotlust tehes piisab lihtsalt teostusjoonistest).

Nüüd olemegi ehitusega põhimõtteliselt ootel. Praegused eeldused on sellised, et vee- ja kanalisatsiooniprojekt, energiamärgis ning kogu ülejäänud dokumentatsioon peaks EHR-i laekuma mai esimestel nädalatel.

Igapäevastest tegemistest rääkides polegi millegi muuga väga jõudnud tegeleda kui töö, kooli ja lasteaiaga. Siiski leidsime aega külastada kodu lähedal asuvat Tori Põrgut, kus mina isiklikult käisin viimati ilmselt enda põhikooli ajal. Päris tore nostalgia! Lisaks vaatasime üle Tori põhikooli kõrval asuvad mänguväljakud ja spordiplatsid. Poistel oli eriti hea meel, et leidsime suurepärase kunstmuruga jalgpalliväljaku, kus ilmade soojenedes saaks korralikult palli taguda.

Ilmselt senikaua, kuni asjad paberil liiguvad, kirjutan siia blogisse harvemini (umbes paari-kolme nädala tagant). Aga kohe, kui kopp reaalselt maasse lüüakse, on millest jälle tempokalt kirjutada.

Tagasi Eestis: Vundamendi ehitushinnad, maaküte ja üldine nädala kokkuvõte

Andre Kalda — Sun, 12 Apr 2026 00:00:00 +0300

Nii vaikseks kõik on jäänud... – no ega ikka tegelikult ei ole küll. Oleme Eestimaa pinnal olnud tänaseks veidi üle nädala ja päevad lihtsalt lendavad käest. Sellist kreisit elutempot pole ammu kogenud.

Äratuleku hommikul koputas Mitch meie armsa Hispaania naabri uksele, kes saatis meid teele kingikoti ja lausa pisaratega. Oli siiralt kurb hüvasti jätta. Mitch ulatas veel viimase meene Argentiinast ning meie kodumaale tagasisõit võis alata.

Kass sai loomaarstilt saadud rohu lennujaamas sisse ja oli sisuliselt kogu lennu täielikus knock-out'is, vaatas poole lennu pealt vaid korra oma suurte punnis silmadega meie poole ja tudus edasi. Tulime seekord läbi Rootsi – ja sealne lennujaam jättis meile ikka väga omapärase mulje. Poistele hullult meeldis ja ega ma isegi ei kurda, sest tunne oli selline, nagu oleksime sattunud otse mingisse maailmalõpu filmi: rahvast polnud põhimõtteliselt kuskil. Reisi viimasel etapil istusime aga mingi "moosiriiuli" peale, millest pärast undasid kõrvad ikka korralikult.

Tallinnast Pärnusse veeremiseks võtsime GoMori kaudu rendiauto (nädala rent 178€). Kuna aega logistika peensusteni läbimõtlemiseks nappis, tuli selline ohverdus teha – poistel algas juba mõne päeva pärast uuesti kooli- ja lasteaiatee.

Rääkides logistikast... River sai hetkel koha Tori lasteaeda, kus talle väga meeldib ja kõik tundub timmu olevat. Kelvin jätkab vanaviisi oma sõpradega Tammiste lasteaed-algkoolis. Mina teen hetkel kodukontorit oma vanemate juures, sest logistiliselt Tammistest edasi Kelvinit trenni vedada (kolm korda nädalas) on niipidi kõige mõistlikum. Ehk ma pean selle täiskohaga taksojuhi ameti nüüd vapralt ära kannatama, kuniks oleme end ametlikult Sinti sisse seadnud.

Elama sättisime end naise õe lahkelt pakutud saunamajja. Koht on juba peaaegu nagu oma päris kodu, sest ka tema elab jõe ääres – meie uuest krundist vaevalt 7-minutilise autosõidu kaugusel! Ülimõnus ja rahulik. Kogu krunt upub lilledesse, sest siinsamas asub Tori lilleaed, millega naise õde on pikalt tegelenud. Bussid käivad päevasel ajal küll harva, aga poiste hommikused ja pealelõunased logistikad klapivad bussidega enam-vähem.

Samuti lahendasime ühe suure mure: ostsin ehitusperioodi ajaks odavama klassi perevaguni Ford S-Maxi. Käisin sellel eraldi lausa kaugel Võrus järel. Uus Peugeot 5008 see just pole, aga lapsed oma turvatoolidega mahuvad mõnusalt ära ja diisel imeb kütust nii vähe, et ei pea Trumpi juurde diislit kerjama minema.

Kõik meie elamine Hispaaniast jõudis ViaSpaini kaudu muretult kohale ning suurem osa kastidest on isegi lahti pakitud. Neid kolijaid võin tulevikus kahe käega soovitada. Huvitaval kombel ei läinud see kogu tsirkus kallimaks, sest arvatud 10 m³ asemel pakkisime me asjad lõpuks lausa 3 kuupmeetrit kompaktsemalt kokku.

Aga liigume nüüd selle kõige olulisema – ehituse juurde!

Alustame halbadest uudistest: raieloale saime vallast vastuse, mida ma pigem ei oodanud. Otsustasin seda dokumenti mitte allkirjastada. Praegune lahenduste tee on selline, et ootan ära ametliku ehitusloa ja siis ajame asja edasi raieteatise kaudu.

Kõige "toredam" hetk tabas mind aga siis, kui avastasin ammu küsitud vundamendi hinnapakkumised lihtsalt oma rämpspostkastist... sel hetkel, kui olin esialgse otsuse vundamendi tegija osas juba teinud. Ja tegelikult läks kõik õigesti! Pakkujaid oli minu meelest kokku 6 või 7. Ja no täitsa ajuvaba hinnavahemikud ikka: hinnad suletud 205m² brutopinna peale varieerusid vahemikus 30 000€ kuni 69 000€ (kaks tegijat pakkusid tuimalt üle 60k). Pakkumine ja tegija, kelle mina välja valisin, jäid sinna normaalsemasse otsa. Lõime käed ja tänaseks olen ehitusmaterjali eest juba osaliselt tasunud, arvestades, mis hinnarallid täna maailmas toimuvad.

Järgmise suure ja kalli otsusena pandi lukku küttelahendus. Nagu ma eelmises postituses juba välja arvutasin, otsustasime maasoojuspumba (maakütte) kasuks. Siin oli 4-5 pakkujat ja hinnad enam nii tuimalt ei varieerunud – püsisid seal 14 000€ - 18 000€ vahel. Valisin Ait Nordi, kelle hind oli ka kõige kõrgem. Miks ometi? Sest nende pakkumine oli kõige kliendikesksem. Küsiti kohe õigeid küsimusi, mis näitas, et nad mõtlevad mu süsteemi detailselt läbi ja annavad väärt nõuandeid. Seade ise tuleb Alpha Inotec – minu silmis Põhjamaade vaieldamatu tipp, mis peaks pikas plaanis meie suure maja küttekulud kenasti kontrolli all hoidma.

Timberelemendi käest lendasid mõned päevad tagasi postkasti kogu projekti eskiisid ja andsime omapoolse kinnituse. Paberimajandus, sh seletuskiri jms liiguvad nüüd mõne nädala pärast edasi EHR-i (ehitusregistrisse).

Arutasime telefoni teel ka esialgset ajatelge: ehk millal võiks olla ehitustaotlus ametlikult laual ja kaua läheb rohelise tuleni. Kui nüüd ekstreemselt optimistlik olla, siis võiks vundamendi jaoks objektil koppa näha mai lõpus ja tehasemaja elemendid püsti saada augustis. Ja kui sa tahad teada, KUI optimistlik ma tegelikult olen, siis siin on minu suur ootus on: Ma tahan tänavused jõulud veeta uues kodus! Eks näis, kas see ka vett peab, aga teeme seda eesmärgi nimel – iga mitte puhatud hetk läheb oma õigesse kohta.

Majakarbi hindadest veel nii palju, et päris lõplikku hinda täna öelda ei saa (projektis oli väikeseid muudatusi), aga suurusjärgus võiks karp kuni fermideni koos välisviimistlusega jääda kuskile 70 000€ ringi + tehasepoolne paigaldus umbes 18 000€. Kui lõplik ehitusluba käes, lüüakse excelis numbrid täpselt lukku pardandatud jooniste pealt.

Vaikselt hakkan kõrvalt numbreid kokku taguma ka oma materjalikulu kalkulaatoris, sest ühel hetkel pean ma siiski lipsu ette panema ja uuesti panga uksele kraapima minema...

PS! Kui keegi siin lugejatest tahab meile naabriks tulla, siis Sindi jõe ääres peaks mõni sarnane krunt veel üpris normaalse hinnaga saadaval olema!

Ja no ega jalgpallgi kuhugi kadunud pole. Kelvinil läheb hästi – ta käis juba selle aasta esimestel võistlustel ja isegi treeneri sõnul on poisi vorm parem kui enne Hispaaniasse minekut! Poiste hoovijalgpall jätkub meil samuti täie hooga, lihtsalt nüüd toimub see laial pehmel muruplatsil, kus ruumi on ikka megalt.

Rutiinse rütmi ja igapäevase logistika saavutamiseks kulub muidugi veel nädalaid, aga ilmad on siin vaikselt soojaks läinud ja oleme hetkel oma otsustega rahul.

Elu veereb! Eks järgmistes postitustes räägin juba detailsemalt numbritest, otsustest ja sellest, millega veel ehituse juures tegeleme.

Suur Hispaania kokkuvõte: Kinnisvara, eluolu, bürkraatia, soovitused ja emotsioonid

Andre Kalda — Wed, 01 Apr 2026 00:00:00 +0300

Täna ma ei räägi kipsplaatidest, vundamentidest ega detailplaneeringutest. Täna ma räägin vaid Hispaaniast. Meenutan, võtan asjad kokku ja tõmban sellele ägedale peatükile ametlikult joone alla.

Seda postitust kirjutades on meie asjad juba Eesti poole teele saadetud ning meil on jäänud nautida veel vaid viimane päev. Mõned päevad tagasi, kui olime eestlastelt jälle seda imemaitsvat suitsuliha ja kana ostnud, jagasin noosi ka Mitchi ja Monikaga. Naabrinaine Monika küsis seepeale, kas me soovime nendega minna hoopis Gran China hiina restorani sööma. See on seesama koht, kus käisime naisega meie esimestel siinoleku päevadel – täpselt õige nostalgiline paik, kus sellele ägedale peatükile punkt panna ja viimased pikemad vestlused maha pidada.

Kerime aga nüüd tagasi algusesse, kui me toona viis kuud tagasi siia maandusime. Esialgne tunne oli täpselt selline, nagu soojamaareisidel ikka... mõnus vibe: palmid, soe õhk, uudishimu ja igasugu teisi häid tundeid.

See siiatulek ise (nii lennureis, banaanikastide transport ehk kolimine, kui ka närvikõdi pakkuv bussisõit) oli tegelikult üpris stressirohke, aga meile omaselt jõudis kogu karavan – 3 last, priske kass ja mäletamist mööda 5-6 pagasit – elusalt ja tervelt kohale.

Esimese siinoldud nädalaga üritasime lihtsalt ümbritseva infrastruktuuri endale selgeks teha. Kus asuvad normaalsed toidupoed? Kus on mänguväljakud? Kuidas käib igapäevaelu? Renoveerisin Leroy Merlini materjalidega mõnusa kodukontori ja sain isikliku praktika raames selgemaks siinse ehituskultuuri.

Paberimajandus ja kuulus Hispaania bürokraatia? See osa oli meile tegelikult juba eos teada: ebamugav, keeruline ja ropult aeganõudev. Aga me ei saanud üheltki juristilt ega asjaajajalt (gestor'ilt) abi. Ja üllatus-üllatus – kõik need tegemised olid üldiselt edukad. Kõige parem tunne selle kadalipu juures oli see, et Sabadell pangaga asju ajades kulges kõik lõpuks meeletult sujuvalt. Meie dokumendid sobisid ja saime laenule positiivse vastuse.

Aga räägime korraks veel kinnisvarast. Kinnisvara Hispaanias on ikka täielik next level ja no minu silmis tihtipeale ikkagi halvas mõttes. Maaklereid, kellega me siin vahetult suhtlesime, kogunes laias laastus 10 kanti. Ja täpselt nagu korterid, oli ka iga maakler seinast-seina erinev.

Tuletame ühe asja uuesti meelde: siin Põhjamaa kvaliteeti oodata on puhas rumalus.

Kui sa igatsed klassikalist 4 magamistoaga maja koos Eestile kohase rohelise murulapiga, siis normaalse hinna eest leiad sa selle ainult kusagilt sisemaa pisikesest külakesest. Kui aga soovid sama asja ranniku lähedal, peab taskus ikka väga korralik klots raha olema. Siinsed eramud ei ole kohe kuidagi eestlastele traditsioonilised (v.a need miljonivillad) ja häid leide hinna ja kvaliteedi suhtes näeb harvem kui Eesti suvel päikest. Sellisel juhul on loomulikult järjekord ukse taga pikem kui sa arvatagi oskad.

Muidugi peab arvestama, et inimeste ootused on erinevad. Võib-olla on meie nõudmised oma ehituskogemusega või stiiliga lihtsalt keskmisest natuke liiga kõrged, who knows.

Jättes kinnisvara tahaplaanile, siis üldine eluolu on Hispaanias ikkagi väga odav, for real. Kohalikul turul saab naeruväärse hinna eest kuhjade viisi värsket puu- ja juurvilja. Toidupoodide puhul (Mercadona, Lidl, Carrefour, Consum jne) pole keti siseselt suurt hinnaerinevust, aga Eesti hindadega võrreldes laod ostukorvi ikka kordades odavamalt täis. Tänu sellele proovisime tegelikult igasugust kohalikku ja uut kraami.

Omaette mainimist väärib Torreviejas elavate erinevate rahvuste kogus. Meil isiklikult ei olnud siin viibitud aja jooksul mitte ühegi rahvusega negatiivseid kogemusi. Üldiselt hoitakse Hispaania kultuuri ja enamik siiatulijaid on sujuvalt kohanenud. See, et võhivõõras inimene sulle suvalises kohas ja ajahetkel lihtsalt "Hola!" hüüab ja naeratab, muudab tuju iga kord heaks. Inimesed on siin sõbralikud, viisakad ja rõõmsameelsed.

Eriti vedas meil aga naabritega! Alates sellest, et Mitch meid paljudesse kohtadesse oma autoga sõidutas ja huvitavaid tegevusi (padel, turud jms) korraldas, kuni meie armsa vanema Hispaania prouast naabrini, kes pidevalt lastele kingitusi ja kooke uste taha tassis. Need on emotsioonid, mis reaalselt asja väärt olid. Lapsed leidsid pidevalt mängukaaslasi, nii meie väikeselt tänavalt, kui ka jalgpalliväljakutelt. Viimastel päevadel mängisid nad meie hoovi ees rahvastepalli lausa teiste laste vanematega ja isegi mind kutsuti mängu.

Selle aasta talv ja ilm üldiselt? No sellega meile kahjuks armu ei antud. Palju tuult, vihma ja isegi öiseid miinuskraade. Torme oli rohkem kui tähestikus tähti.

Päikest me ausalt öeldes 5 kuu jooksul otseselt võtta ei saanudki ning basseinis ujumisest võis vaid unistada. Jah, tegelikult oli küll ka päevi, mil kraadid küündisid ligi 25ni, aga need olid sel aastal pigem erandid kui reegel.

Võttes kokku selle etapi elukooli ja need 37 varasemat postitust, panen siia kirja isiklikud soovitust neile, kes alles planeerivad sama teed käia:

Ärge kohe asju kokku pakkige ega sildu põletage! Tulge alguses "spioneerima". Uurige piirkonda erinevatel aastaaegadel. Kohapeal elamine annab linnast ja sotsiaalsetest kihtidest kordades adekvaatsema pildi kui kinnisvaraportaali fotod.
Kui teil on rohkem kui 1-2 last, palgake asjaajaja (gestor). Jah, ma rääkisin eespool, et me tegime kõik ise, aga laste koolipaberite, arstide, elukohtade registreerimine ja kõik muu vajalik, säästab teile spetsialisti abil rohkem närvirakke, kui te arvata oskate.
NIE vormistage eestis ja varuge võimalikult palju dokumente. Mida rohkem teil on enne saabumist pabereid taskus, seda valutumalt läheb.
Langetage kinnisvara osas ootusi või tõstke kordades eelarvet. Põhjamaade disaini ja avaruse armastajad – te maksate siin selle luksuse eest mega hinda. Teine, aeganõudvam variant on osta "projektikas" ja see algusest lõpuni ümber ehitada.
Tehke andmekaeve linna ajaloo kohta. Uurige uudiseid ja leidke infot erinevatest kanalitest. Kas selles piirkonnas uputab igal sügisel? Kuidas on lood kriminaalsete tegevuste või okupadega (ehk puukidega)? Mida sujuvam eeltöö, seda tõenäolisem, et te siia ka püsivalt jääda tahate.
Võtke bürokraatiat kui paratamatus. Olge vaimselt valmis ja ärge esimese "Mañana!" peale pead norgu laske. Mingil hetkel naeratab Teile ikka see üks ametnik, kel hea tuju ja paberitele templid alla lööb.
Kogukond on alguses null, aga see kasvab. Sõbrad, tuttavad ja kogukonnatunne on aeganõudev protsess, eriti täiskasvanuna. Astuge ise initsiatiiviga suhtlusesse – nii õnnestus ka meil nii ühe kui teisega tutvust teha.
Alustage hispaania keelega KOHE, esimesel päeval, kasvõi poes. Nii see tehnoloogiaajastu on, aga puhtast Google Translate'ist igapäevasuhtluses pikas plaanis ei piisa. Hoidke kõrvad lahti ja ärge jumala eest kartke eksida. Keegi teile teie halva aktsendi või vale grammatika pärast siin näkku ei naera!
Lapsed kohanevad kiiremini, kui te arvate.
Ärge antke alla!

Ma loodan, et päriselt keegi lugedes ei pea nüüd pead norgu laskma, vaid et see postitus annab pigem julgust ja motivatsiooni, et kõik on võimalik ja kõik laheneb.

Minek on alati natuke raske. Ma hea meelega oleksin tegelikult kirjutanud postitust täiesti teises valguses. Kuidas meil lapsed käivad koolis, saanud uued sõbrad, tuttavad, meil on selline mõnus unistuste casa...ja list jätkuks. Mul ei ole Eestisse tagasituleku osas otseselt mingit sooja või meeldivat tunnet, aga vot elu peab edasi minema ja laste osas on otsus õiglasem.

Ja need, kes ütlevad, et loll oled, et tagasi tuled, siis mul ei teki isegi vaidlus kohta, ma nõustun.

Sellisel kujul see meie Hispaania kahjuks praegu läbi saabki. Tulevikus on minu plaan pigem külastada Hispaania erinevaid piirkondi lihtsalt teatud lühematel perioodidel. Kes teab, mis elu toob.

Järgmises postituses raporteerin juba puhtalt Eestist: räägin, kuidas meie viimane reisike kodumaale möödus ja millised edusammud uue maja ehituses jõe kaldal vahepeal tehtud on.

Hasta luego, Hispaania! Nos volveremos a encontrar algún día.

Hispaania tänavajalgpallist Eesti ehitusplatsile. Maaküte vs õhk-vesi, raieluba, energiamärgis ja vundament.

Andre Kalda — Tue, 24 Mar 2026 00:00:00 +0200

Annan jälle kiire ülevaate värskematest tegemistest. Oleme endiselt väga hõivatud asjade pakkimise ja müümisega. Üldises pildis püsime ilusti graafikus: juba 1. aprillil hakkavad meie asjad tagasi Eesti poole voorima. Transpordipartneriks valisime taaskord ViaSpaini, just seetõttu, et eelmine kord tõid nad meie elamise siia Hispaania pinnale täpselt nendel paindlikel tingimustel, nagu arvasime.

Ise hakkame lennukiga tagasi voorima 3. aprillil. Seekord on meiega pardal taaskord ka meie suur, karvane ja paksemaks läinud pereliige. Loodetavasti on see kassi suhtes tõesti elu viimane lend. Käisime juba loomaarsti juures aega kirja panemas, et teha vajalik vaktsiin ja osta uued rahustid. Bruno on kõvasti kosunud ja tegelikult on meil tõsine oht, et see on nagunii viimane kord, kui ta oma kaalu poolest reisijate salongi üldse lubatakse.

Poistel on samal ajal selline nii öelda puhkus-laager. Kelviniga oleme nüüd lausa kahel korral saanud mängida päris teismeliste või täisealiste hispaanlastega koos jalkat. Ühel korral kutsuti meid ise lahkelt mängu, teisel korral varusime ise julgust ja küsisime mängu. Super lahe kogemus – mõlemad korrad kohalikud kutid kiitsid meid, viskasid patsu ja pean isikliku ego upitamiseks ütlema, et mind üle ei mängitudki kuigi nende skillid on ikka megad! Minu roostes oskused ja võhm tunduvad olevat taastunud. Kelvin on loomulikult üliõnnelik, et on saanud kõik need kohalikud tänavatrennid minu ja hispaania talentidega ära pidada.

Lisaks on poistel meie kodutänaval igapäevased mängud täies hoos. Sõpradeks on tekkinud kohalikud Ukraina eakaaslased ja üks veidi vanem Kolumbia poiss. Möllavad ringi, nagu oleks eluaegsed tuttavad, ja tuppa laekutakse alles hilja õhtul.

Kuna ilmad on Hispaanias nüüd üpris soojaks läinud, oleme mitmeid kordi piknikku pidanud ning ma usun, et teen enne äraminekut siin jahedas basseinis veel ühe korraliku karastava supluse ka ära. Kindlasti soovime külastada turgu, minna kinno või bowlingusse ning olla nii palju kui võimalik õues – eeldusel, et lausvihma ei saja.

Ehituse poolelt on suured rattad veerema lükatud. Oleme Timberelemendiga ametlikult käed löönud! Siinkohal tohutu kummardus meie Eesti sõpradele, kes meid kaugelt aitasid. Võtsime kõik vajalikud joonised (vajadusel teeme eriosade ja elektriprojekti hiljem lisaks) juba välja. Vahemärkusena olgu öeldud, et seekord me laseme kogu valla ametliku ehitusregistri ja paberimajanduse tralli delegeerida neile! Ehk siis ehitusluba taotletakse seekord meie eest ja ma ei pea bürokraatia pärast hulluks minema.

Timberelemendiga oli koostöö algus fantastiline – esimesed eskiisimuudatused tehti täpselt ühe päevaga. Ma olin siiralt üllatunud. Tekkis veel mõningaid erisoove ja andsime just viimased, lõplikud korrigeerimised sisse.

Siis seisis meil aga ees erinevad otsused: vundament, värvid, katus ja küte:

Fassaad ja värvid: Ilmselt meie maitse pole tuttavatele/sõpradele suur üllatus. Tumehallid toonid koos naturaalse puidu viimistlusega (midagi sarnast termopuidule).
Küttelahendus: See oli kõige keerulisem valik, eriti maja A-energiaklassi saavutamisel ning potentsiaalsete talviste ekstreem-olukordadega (kallis elekter või keskmisest krõbedamad miinuskraadid, mõni pikem rike vms) arvestades. Õhk-vesi kütte paigaldamisel ei pruugiks me A-klassi paberil välja vedada. See tähendaks omakorda, et katusele tuleks paigaldada päikesepaneelid.

Minu seisukoht paneelidest: ilma korraliku akuta ei ole nendel minuarust mingit arvestatavat tasuvust ega mõtet.

Lõplik otsus: Valisime horisontaalse maakütte kontuuriga maakütte. Tundus kõige mõistlikum valik ning selle osalise paigaldusega saab kohe pihta hakata, juba vundamendi ehituse algfaasis.

Sellega seoses sai nädalavahetusel paarkümmend hinnapäringut erinevatele vundamendi- ja küttefirmadele lendu lastud (ootame pakkumisi). Pöidlad pihku, et ehitushinnad on üldise majandusolukorra tuules veidi langenud ja meile ehituses mingeid ilgeid "kirveid" selga ei lööda. Jagan lahendusi ja pakkumisi kindlasti hiljem ka teiega.

Samuti oleme endiselt ametliku raieloa ootel. Loodame lisaks, et meil veab ja saame oma aegunud geoalust lihtsalt pikendada – tegelikkuses pole ju meie krundil selle ajaga midagi muutunud (varasema aegunud geoaluse sain eelmiselt omanikult).

Kui me Eestis maandume, ootab meid ees korralik sebimine lastega. Kelviniga läks igati edukalt – ta jätkab rõõmsalt oma vanas klassis Tammiste koolis. River ja Thor aga said kohad esialgu Tori lasteaeda (kuigi on Tammistes endiselt järjekorras).

Erinevate kohtade vahel pendeldamine hakkab kindlasti olema lõbus – eriti, kuna meil pole Eestis hetkel isegi autot. Püüan praegu paralleelselt otsida mingit lühema perioodi lahendust (odavama klassi auto või rendikas), kuni oleme maja asjus pangaga ametlikult käed löönud.

Taustal tegelen ikka enda hilisõhtuste projektidega. Hetkel käsil parendustegevused ehitusmaterjalide kalkulaatori osas. Olen vahepeal selle koleda kasutajaliidese korda teinud ning kavatsen asja ikkagi ka mobiilis kasutatavaks teha. Eesmärk on tavakasutajale/ehitajale pakkuda lihtsaid ehituse etappide kalkulatsioone. Ja kuna plaanin osad etapid niikuinii ise ehitada siis on hea paralleelselt rakendust ehitada ja materjalikulu kalkuleerida.

Selle kõige taustal on päevad pikad ja sebimist on kõvasti. Ainuke reaalne sügavam väsimus, mida tunnen, on seotud otseselt oma põhitööga. Olles praeguses töökohas olnud umbes 2,5 aastat, pole ma varem selliseid pingelisi aegu näinudki. Erakordne kiirus tuleneb muidugi uute plaanide ja kohustuste täideviimisest...

Filtrid, agendid ja 4 aastat AI-katsetusi: Miks tehnoloogia ei tohiks asendada sinu aju

Andre Kalda — Tue, 17 Mar 2026 00:00:00 +0200

Mõtlesin, et kirjutan täna millestki, millest ma igapäevaselt laiemalt ei räägi või mainin seda vaid osaliselt muude teemade kõrvalt. Mainin kohe, et teema võib olla veidi tehnilisem kui teised postitused aga lugemist jagub kõigile. Tunnen lihtsalt, et nüüd on selleks sobiv hetk, sest eelneval 4-tunnisel lennul Eestisse ja tagasi oli mul piisavalt aega memo kirjutada ja täna seda veel täiendada.

Tehisintellekti kasutan tänaseks ehk juba 4 või 5 aastat – ma isegi enam täpselt ei mäleta, millal see pöörane teekond pihta hakkas. Igatahes olen selle aja jooksul proovinud laia spektrit erinevaid mudeleid: alates päevadest, mil need alles turule tulid ehk olid "lapsekingades", kuni tänaste tipplahendusteni välja.

Minu isiklik teekond sai alguse Google'i LLM (Suur Keelemudel) katsetustest. See oli aeg, mil tänane Gemini polnud veel Gemini, vaid eksisteeris teiste nimede all (minumeelest oli isegi enne Bardi). Esimesed sammud tehisarus olid tihtipeale puhtalt for fun. Avastasin Suno – tööriista, mis genereeris minu kirjelduse põhjal muusikat. Naljaga pooleks sai loodud lugusid sünnipäevadeks, tähtpäevadeks ja lihtsalt selleks, et testida: milleks see mudel üldse võimeline on?

Samal ajal katsetasin piltide geneerimist Midjourney's (kui teised sarnased lahendused jäid veel selgelt analoogsele tasemele alla) ning ka Google'il oli siis paralleelselt midagi sarnast laual. Pidevalt katsetasin uute asjadega, näiteks videote genereerimisega (oletan, et see oli Google Veo vms). Neid kiireid visuaalseid loominguid (sh Nano Banana jne) kasutan sageli selleks, et hoida aega kokku – saada sadade variantide seast ideid ning neist siis see kõige õigem tervik käsitsi kokku lüüa või uusi ideid genereerida.

Seda nn mängimise/katsetuste ajastut tahtsin ma muidugi kohe edasi arendada. Siinkohal pean jälle oma naist kiitma, kes peab kõike seda jura kõrvalt vaatama ja kuulama, sest ma käitun nagu laps kui järgmise avastuseni jõuan. Ehk siis üks hetk jõudsin ma TTS (Text-to-Speech) tehnoloogiateni. Lastele mõeldes lõin ise muinasjutte (promptiks olid vaid tegeleste nimed, asukoht ja muu sarnane) ja lasksin need sisse lugeda. Katsetasin nii Tartu Ülikooli "Nerokõne" erinevate kõnetämbritega kui ka ElevenLabs’iga, mis pakkus juba hämmastavalt loomulikku dünaamikat ning ilmselt oli midagi veel, mis täna meelde ei tule.

Arenguhüpped on olnud mega kiired ja halastamatud. Mudelite nimistu jätkuks pikalt (ei hakka ka enda kõiki läbi katsetatud mudeleid kirja panema) ja, olgem ausad, tuhanded neist on juba maailmast välja kukkunud lihtsalt seetõttu, mis taustal toimub – suurte korporatsioonide võidurelvastumine on tempokas.

Täna kasutan programmeerimiseks väga erinevaid mudeleid. Pikka aega sai abiks võetud Google AI Studio (Gemini varasemad versioonid), tänaseks aga panustan palju Antigravity, Claude Code, Sonneti mudelite, Cursor agendi versioonid, Lovable, Copiloti ja käsurea ehk CLI-rakenduste peale (mis säästsid heas koguses tokeneid ja andsid puhtama output'i). Olen testinud ka Groki ja Perplexityt. Minu fookus pole olnud toetuda vaid ühele hiiglasele, vaid valida tööriist vastavalt ülesande olemusele. Näiteks olen ammu avastastanud, et Gemini on sageli kõige tugevam ja kiirem mahuka dokumentatsiooni läbitöötamisel ja korrastamisel (sh peaks olema suurim context window ka).

Mida ma siis nendega teinud olen? Vaid lühike nimekiri:

Uurimistööd automatiseeritud podcastideks: Ehitasin agendi, mis suudab läbi käia sadu lehekülgi toormaterjali, korjata sealt välja vajalikud andmed, koostada detailse struktureeritud uurimuse ja genereerida sellest podcast-stiilis helifaili. Tavatarbija, kes seda kuulab, ei pruugi isegi aru saada, et kogu sisu autoriks ja esitajaks on TTS ja tehisintellekt. See oli minu esimene tõsisem agendi katsetus.
Koodi ülevaataja-agent: Kooliajal tehtud ülesannetest inspireerituna nägin ma, kuidas sellist loogikat saaks organisatsioonitasandil rakendada. Lõin agendi, mis töötab otseselt koodibaasi kallal: vaatab reaalajas üle parimad praktikad, analüüsib süntaksit, otsib loogikavigu ja annab arendajale argumenteeritud tagasisidet. See on minu teekonnal olnud üks absoluutseid kõrghetki ja meeletu eufooria enda saavutustes.
Arendusmahu hindaja: Lisaks ehitasin mahuhinnangute agendi, mis toetub vektoriseeritud koodibaasile (kaasa on antud nii reeglid, vastavad dokumendid jms). Agent analüüsib uusi arenduspileteid ja annab subjektiivse prognoosi töömahule – kõike seda tuginedes süsteemi varasemale ajaloole ja varem kirjutatud koodile.

Ainus, mille osas ma olen tänaseni ettevaatlik, on Llama (ja teiste) mudelite lokaalne jooksutamine (OpenClaw jt). Peamiselt on mind tagasi hoidnud riistvaralised piirangud – korraliku, ilma liigse "hallutsinatsioonita" mudeli käitamiseks on vaja head graafikakaarti, mida mul lihtlase testimise jaoks kuskil serveris ootele pandud pole. Kuna minu enda taust on seotud ka mingil määral küberturvalisusega, siis tean vägagi detailselt, mida selliste avatud ja potentsiaalselt ebaturvaliste "karpide" lokaalsesse masinasse lubamine pikas perspektiivis tähendada võiks (mitte, et ma seda ikkagi teha ei sooviks). Kui minu käimasolevad muud projektid kunagi vaibuvad, tahan kindlasti OpenClaw tühjas linuxi masinas testida (mul isegi ideed olemas).

Kõik need katsetused on pakkunud mulle kordi rohkem reaalseid teadmisi kui mistahes ametlik koolitus. Miks? Sest ma pole eales huvitunud puhtalt sellest, et ah, teeme ruttu tulemuse ära ja jätkame tööga. Mind huvitab pigem tehnoloogia telgitagune: kuidas see konkreetne lahendus/väljund selleni jõudis? Ma tegelikult kahtlen pidevalt väljundis, küsin üle, ja nõuan, et see seletaks mulle rida-realt lahti oma loogika algpunktist lõppvastuseni (või vaatan lihtsalt mõtlemise alt, kuidas ta selleni jõudis)

Aga teate, siit jõuamegi minu tehnoloogilise filosoofia tuumani. Postituse mõte polnud siin ainult kogemusi jagada või rääkida minu saavutustest.

Ükski neist agentidest ega mudelitest pole aluseks, et usaldada tehisintellekti rohkem kui iseenda aju.

Ma pean AI-d tänasel päeval filtriks. See on käte pikendus. See on vahend, mis teeb minu eest ära igava, rutiinse, sadu tunde nõudva manuaalse töö. Mina ise kulutan säästetud aja hoopis mõttevahetusele, probleemide raamimisele ja uue loovuse äratamisele. Ma säästan aega.

Oluline on see ajastu, kus me täna elame.

Kui minu vanavanemad veel elasid ja jutustasid lugusid vanast ajast – ka halvematest, keerulisematest perioodidest maailma ajaloos –, arvasin nooruses tihti, et need hirmud meie mugavat elu enam ei puuduta. Et elu on lõplikult muutunud rahulikumaks, inimesed mõistlikumaks ja uut laiapõhjalist sõda (või midagi tuumapommi taolist) meie silmad enam ei näe. Ja ausalt, suuresti ma arvan seda ka täna.

Aga taustal? Taustal toimub midagi kordades massiivsemat.

Ma olen tehisintellekti abil loonud asju, mida ma oma manuaalse eluea jooksul mitte iialgi lõpule ei viiks. Ega isegi ei alustaks. Olgu mul ükskõik kui palju vaba aega või õppimistahet – inimressurssidel on piirid. AI on aga pannud mind kokku puutuma asjadega, mis on mind rohkem pahviks löönud kui isegi kõik need suured "maailmaimed" reaalses füüsilises elus, nagu päriselt.

Üks korrektne käsklus. Üks läbimõeldud prompt. Üks loogiline ja süsteemne kirjeldus.

Selle kõige väljundiks on tihti midagi sellist, mida sa ei oota isegi oma valdkonna tippspetsialistist inimeselt... rääkimata siis masinast. Mul on olnud hetki, kus ma olen oma lähedastele või töökaaslastele näidanud koodijuppe, algoritme või genereeritud lahendusi ning nende reaktsioon on alati segu hirmust ja vaimustusest (mitte, et ma ise sama ei teeks)

Mida pärivad meie lapsed?

Hiljuti rääkisin enda vanema pojaga pikemalt AI teemadel. Kuna see tehnoloogia imbub vaikselt aga kindlalt haridussüsteemi ja noorte igapäeva, on tallegi tekkinud tõsine huvi seda katsetada.

Mida ma talle ütlesin?

Ma palusin teda, et niikaua, kuni on vähegi võimalik, õppigu ta klassikaliselt iseseisvalt. Las ta loeb raamatuid, kuulab oma ala fanaatikuid, mõtleb asju ise läbi ja... kahtleb. Ma lausa keelasin tal pimesi tehisintellekti usaldada. Süsteemide kasutuseesmärk peab jääma nii täna kui ka tulevikus vaid selgeks abimeheks ("käed ja jalad"), mitte asendama analüüsivõimet ("aju").

Ma tunnistan, et täiskasvanuna ja mugavusest olen ka mina laisaks jäänud. Ma lasen suure osa oma tüütutest ülesannetest rahus automatiseerida ja eks tänapäeva tempol ei olegi enam tihti muud reaalset ellujäämisviisi. Aga ma sisimas loodan – ja see on minu jaoks tõsine hirm –, et uus generatsioon ei hülga tervet mõistust ega hakka masinat usaldama rohkem kui iseenda tuletatud teadmisi ja loovust.

Agendid, uued hiigelmudelid ja masinõpe ei tohiks kujutada endast meile ohtu, vaid peaksid olema need vahendid, millega me lahendame tegelikke probleeme. Asju, mis on päriselt meie elude kvaliteedi seisukohalt olulised. Uute haiguste ravimid. Insener-tehnilised ummikseisud. Loodushoid. Puhas ajaline võit inimestele, et me ei peaks töötama 8 tundi päevas exceli-tabelis tulpasid kokku lükates, vaid saaksime olla koos oma perega.

Ma olen realist ja tean muidugi, et elu pole mingi lihtne lillemeri. Suured muutused tulevad reeglina peale mõnd korralikku "pauku" või üleilmset kriisi, kus turud vappuvad ja mugavustsoonid kaovad. Lähima 5–10 aasta jooksul ootab meid igal juhul ees massiivne tööstuslik nihe. Lõputu hulk positsioone ja ameteid automatiseeritakse ning ka teaduses näeme metsikuid läbimurdeid.

Mina omalt poolt saan vaid loota, et minu enda poisid (ja tegelikult kogu see järeltulev põlvkond) suudavad selles keerises end just AI abil tunduvalt kiiremini harida, jätta need "tühised ja tüütud" igapäevategevused masina kanda ning suunata oma nutikuse sellele, et suunavad loovad agendid enda heaks tööle.

Miks? Ikka selleks, et jääks aega lihtsalt elu ennast nautida. Ja kui vaja, istuda jõe ääres, grillida, chillida ning lasta masinatel muretseda tüütute, ohtlike ning aeganõudvate tegevuste täitmise pärast.

Kui delegeerime masinatele oma rutiini, võidame tagasi oma aja, aga kui loovutame neile oma kriitilise mõtlemise, kaotame iseenda.

Hispaania viimased 3 nädalat: 3€ paella, prantslastega padel ja ehitustegevused Eestis

Andre Kalda — Mon, 16 Mar 2026 00:00:00 +0200

Viimased kolm nädalat Hispaanias on alanud ja kolimiskaos kogub tuure. See tähendab ühtlasi, et kogu meie majapidamine on muutunud osaliselt laohooneks ja osaliselt kirbukaks. Oleme täielikult hõivatud kolimise ja asjade müügiga (anname tegelikult siin krediiti naisele). Tagasi Eestis oleme 3. aprillil.

Suuremaid asju me Eestisse tagasi vedada tegelikult ei soovi. Naine on rakendanud kõik oma müügimehe oskused ja lükanud üpris palju kraami erinevatesse portaalidesse müüki. Kuivati ja meie varandust hoiustanud majake kolmanda korruse terrassil on tänaseks praktiliselt uued omanikud leidnud. Palju laste asju tõstsime lihtsalt prügikastide kõrvale ja usu või mitte - mõne aja pärast olid need ka ära viidud.

Vahel toob see pakkimine aga pinnale ka hoopis sügavamad teemad. Rääkisin ühel õhtul Kelviniga Hispaania osas veidi juttu, kui tulime just hilisõhtuselt jalkamängult. Ta tunnistas, et on tegelikult veidi kurb. Ta põhjendas seda väga huvitavalt ja isegi ootamatult küpselt, pannes mindki mõtisklema: "Mul ju siin teab mis erilisi sõpru ei tekkinud, aga tükike jääks nagu siia maha..."

Ja täpselt nii ongi! Need "tükikesed" on ju puhtad mälestused - kogemused, mida nad saavad aastaid hiljem vanemas EAS, kas siis omavahel või hoopis teistele jutustada. Uurisin siis ühel õhtul poistelt kodu ees tänaval jalkat kõksides, et mis nad arvavad, kui palju neile tegelikult sellest siinoleku ajast meelde jääb. Ega vist muud väga konkreetset peale issiga jalgpalli mängimise kohe meelde ei tulnudki. Noh, seda viimast oleme me tõesti siin elamise jooksul meeletult teinud ja mul pole sellest grammigi kahju.

Jalgpall meeldib mulle tegelikult täpselt sama palju kui neile. Selle juures on lausa mitu head benefit'i: esiteks saan ise ka natuke ennast liigutada ja teiseks poistega kvaliteetaega veeta. Tahakski tegelikult veel mingeid elamusi siin perega luua, aga olgem ausad, suurem osa ajast kulub praegu lihtsalt pakkimisele ja elukorraldusele.

Aga kuulge räägime ikka meie ägedast naabrist Mitchist ka! Mäletate, ta kutsus mind austreid sööma? Noh, austreid me seekord küll sööma ei jõudnud (minu õnneks), aga asjalood võtsid hoopis sportlikuma pöörde – eelmisel õhtul kutsus ta mind padelit mängima. Selge see, et järjekordne asi, mida ma elus varem teinud polnud, aga noh, otseloomulikult olin ma valmis proovima!

Mitch viis meid algselt kõrval asuvasse parkki, kus poistega käime jalkat tagumas. Pärast mõningat segadust sai prantslane aga aru, et me oleme kapitaalselt vales kohas - aeg oli kirja pandud hoopis Torrevieja kesklinnas. 10 minuti pärast olime kohal ja kohtusin tema mängukaaslastega... no eks ikka prantslastega. Ootasin kenasti, kuni nad oma soojenduse ära tegid, misjärel ulatati mullegi reket kätte. Sain nendega paar game teha. Õppida on mul ropult palju, aga spordialana mulle see isegi meeldis.

Pärast sportimist kutsuti meid edasi Guardamar del Segurasse, kuhu läksin seekord juba koos naisega. Seal kohtusime taas samade prantslastega, istusime kohvikus ja jutustasime maailma asjadest. Päeva pärl saabus aga siis, kui otsustasime kaasa haarata kana paella, mis maksis täpselt 3€! Jah, sa lugesid õigesti – ja muideks sellest portsust saanuks tervelt 3 inimest kõhu korralikult täis.

Ühesõnaga, Mitch suudab kogu aeg mingeid uusi ja põnevaid elamusi tekitada. Ka meie naabrinaine ei jää alla – ta kostitab meid tihedalt oma tehtud kookide ja muu vinge nänniga. On ikka toredad inimesed meie ümber elama sattunud! Ega meil siin Hispaania pinnal enam väga palju uudiseid polegi, sest tõmbame otsi vaikselt kokku.

Paralleelselt toimub aga tohutu sahmimine ka Eesti pinnal. Meie uuel Sindis asuval krundil laiutab umbes kümmekond kasepuud. Neist enamik kipub ehitusele või ümbritsevale taristule ette jääma, asuvad liialt kraavi pervel või on kaheharulised ning ohtlikud.

Sain naise õelt taaskord abi ja taotlesin valla kaudu ametliku raieloa. Kui kõik läheb plaanipäraselt, peavad need puud enne 15. aprilli maha võetud saama, kuna pärast seda algab Eestis teatavasti lindude pesitsusrahu.

Majaprojekti ja eskiisiga oleme samuti lõpuspurdis – tegime enda poolt veel viimased muudatused ning ehk saame tuleval nädalal juba käed löödud, misjärel projekteerimine läheb täie rauaga töösse. Aega on niikuinii vähe, seega laseme ametliku ehitusloa taotluse meeleldi neil endil ära teha. Vajadusel tellime eriosade (vesi, kanalisatsioon, ventilatsioon) ning elektrilahenduste projekti kas samast kohast hiljem juurde või leiame mõne muu tegija.

Geodeetilise alusplaani laseme krundist teha alles siis, kui raieluba on käes. Milleks joonistada paberile puid ja kände, mida lõplikus lahenduses niikuinii alles ei jää...

Lisaks tahan hakata vaikselt hinnapakkumisi võtma vundamendi ehitusele.

PS! Kui kellelgi on jagada usaldusväärseid kontakte heade ja mõistliku hinnaga vundamendimeistrite osas Pärnu ümbruses, siis võib lahkelt jagada!

Veel üks asi, lõpuks jõudsin ka lubaduseni ja jagan teiega oma valminud Ehitusmaterjalide kulu kalkulaatorit (või pigem selle algset versiooni), mille siin erinevate AI agentide kaasabil kokku klopsisin. Etteruttavalt, mobiilis pole mõtet testida!

Vabandan - rakendusel on kindlasti veel vigu ja see vajab täiendusi. See ei ole ega saa ka lähitulevikus olema nutitelefoni mobiilirakendus. Miks? Sest ehitusmaterjalide arvutamine tähendab tohutul hulgal numbreid, jooniste mõõtmist, lahtrite täitmist, süvenemist jms. Katsu sa seda kõike tikutoosi suuruse ekraani pealt paika panna.

Kõik vead, jamad ja edasiarenduste ideed võite teele panna – kas mulle otse või e-mailile.

Ah jaa, ühel ilusal päeval luban teha täiesti eraldi postituse tehisaru teemal. 4-tunnisel lennul Eestisse ja tagasi oli mul piisavalt aega üks AI teemaline memo kokku kirjutada.

Nii palju siis sel korral – ühe jalaga ikka veel Hispaanias ja teisega juba Pärnu jõe kaldal uut kodu ehitamas!

Chapter 2: Unistuste maja ehitus ja prantslastest naabrid

Andre Kalda — Sun, 08 Mar 2026 00:00:00 +0200

Eelmises postituses juba mainisin, et meist said värsked krundiomanikud ja meie uus etapp algab lausa veekogu ääres. Täna räägin siis veidi lähemalt meie uue unistuste maja ehitusega seonduvast ja sellest, millega ma siin viimased nädalad taustal tegelenud olen.

Enne krundi ostu olime juba suhtluses valla arhitektiga, et saada selgust, milliseid arhitektuurseid lahendusi üldse ehitada tohib. Antud elamurajoonis on tänaseks püsti pandud juba mõned funk-stiilis majad (neid iseloomustab siis peamiselt lamekatus ja selline pigem kuubiku nägemusega tervik).

Detailplaneering on sellel rajoonil aga huvitav: erinevad eramud on jaotatud erinevatesse gruppidesse ja kogu rajooni peale on kehtestatud omad normid, mida peab projekteerimisel rangelt järgima. Õnneks oli seletuskirjas märgitud ka kõik katusekatte materjalid, mis tähendas minu jaoks ainult üht – me saame ehitada viilkatuse. Miks? Sest ei kivi- ega plekk-katust pole ju võimalik (vähemalt normaalse peaga) lamekatusena ehitada.

Asja teeb eriti põnevaks see, et meie grupis pole seni veel ühtegi ehitusluba eramutele väljastatud. See tähendab, et meie oleme need esimesed jäälõhkujad, kes vallaga läbirääkimisi peavad. Need, kes tulevad pärast meid, saavad lihtsalt meie ette antud normidega kaasa lohiseda.

Meil on algusest peale olnud sõelal kaks konkreetsemat projekti, mõlemad loomulikult viilkatusega. Arvestades fakti, et meie uuel krundil on ka kõrghaljastus (sh suured kased), oleks lamekatus absoluutne peavalu – ma tahan elus muudki teha kui nädalavahetuseti katusel istuda ja äravoolu trappe puhtaks rookida.

Ehituse osas oli mõttes mitu varianti: kas lasta teatud etapid teha professionaalidel ja mõningad ise või võtta karp kiirelt püsti? * Z500 projekti (kivimaja) puhul planeerisime oluliselt rohkem ise käsi külge panna. * Timberelement tehasepaketi puhul saaksime enamus etappe tellida ja kiiruses säästa.

Plaatvundamendi ehitus on minu peas alati olnud "las keegi teine teeb" kastikese all – mul lihtsalt ei ole nii palju vaba aega. Mõlema ettevõttega suhtlesime tihedalt ning sättisime interjööri enda pere vajadustele sobivaks.

Siiski, meile naisega istub selline L-kujuga moderne farmhouse stiil ikka kõige rohkem, mistõttu on lõplik otsus (vähemalt meie peades) hetkel langetatud Timberelemendi T152 kasuks. Nüüd peame lihtsalt ootama valla arhitektilt nõusolekut.

Suhtlus Timberelemendiga on muideks olnud super meeldiv. Saime neilt nii öelda ausõna peale algse eskiisi, et saaksime selle vallaga kooskõlastada ja paberimajanduse jonksu ajada veel enne, kui mingit tõsist raha alla hakkame taguma. Täpselt sellist mõistlikku suhtumist ma ühelt majatootjalt ootasingi.

Ühesõnaga, oleme nüüd faasis, kus valla nö roheline tuli avab tee ametlikule eskiisprojekti koostamisele. Mina aga hakkan jooksvalt pommitama vundamenditegijaid hinnapakkumiste küsimustega ja meil tuleb sisse anda ka raieloa taotlus, et mõned segavad puud krundilt eemaldada.

Aga tuleme kinnisvarast tagasi Hispaania päikese alla. Tahaksin rääkida veidi laiemalt meie toredatest naabritest, eriti prantslasest nimega Mitch. See ca 50-aastane härra on meid juba päris mitmel korral abistanud. Ta ise on lapsepõlves elanud nii Hispaanias kui ka Prantsusmaal (7-aastaste vahedega) ning püsivalt Hispaaniasse kolis ta umbes aasta tagasi. Ta elab siin üksinda, kuid suhtleb tihedalt meie ületeenaabriga, kes on juhuslikult... ka prantslanna.

Ühel päeval, kui ma olin värskelt lennukiga Eestist saabunud, küsis Mitch mult, kas ma ei tahaks temaga Guardamar del Segura pühapäevaturule tulla. Kuna mul polnud õrna aimugi, mis turg see selline on, olin kohe nõus.

Järgmisel pühapäeval asusimegi kolmekesi (Mitch, prantslannast naaber ja mina) 10 km kaugusele turule. Aega veetsime seal mõnusalt: tegime mitu puhkepausi kohalikes söögikohtades, mina rabasin kokku puu- ja juurvilju, lastele mõne hilbu ja kogu perele õhtusöögiks ühe korraliku grillkana.

See turg on ise mega suur ja väärib kindlasti iga turisti/kohaliku külastust. Minu soovitus: minge kohale enne kella 12:00. Pärast lõunat on seal rahvast nii paksult, et normaalset käimisruumi ei jagugi. Hinnad on naeruväärselt odavad ja fake kaupa jagub ikka korralikult. Osa nendest "brändikatest" nägi muuseas üllatavalt hea välja - teevad vabalt isegi legendaarsetele Türgi turgudele silmad ette.

Turult lahkudes uuris Mitch, kas ma plaanin järgmisel nädalal ka tulla, et siis saaksime perega (sel ajal olid naine ja noorem poiss veel Eestis) minna austreid sööma. Ma olen söögi osas üldiselt suht valiv nagunii ja no austrid ei ole kindlasti minu teema. Aga noh, viskasin siis vapralt "jah", lihtsalt kogemuse pärast. Eks ole näha, kas ma seda valikut hiljem vetsupotis kahetsen.

Ja nüüd kõige mahlakam osa tuurist. Istusime seal turu söögikohas, kui otsustati mind tuttavaks teha kohaliku prantslasest ettekandjaga. Selgub, et nendel on "normaalne" traditsioon inimesi kohates igaühele põsele musisid jagada. Niimoodi ma istusingi seal, põsed punased nagu häbelikul koolipoisil, samal ajal kui ettekandja mind põsele musitas ja mina oma ainsat prantsuskeelset sõna "Bonjour" kokutasin... no whatever, nalja peab ka saama.

Üldine suhtlus naabritega käib meil sellise kummalise sümfoonia stiilis: nemad puristavad prantsuse ja hispaania keelt (naabrinaine hispaania keelt üldse ei oska) ning mina toksin suurema osa ajast oma Google Translate'iga telefoni ekraani. Elagu tehnoloogiaajastu! Vähemalt katsun ma vapralt neid tõlgitud lauseid iseseisvalt Hispaania keeles ette kanda, isegi kui aktsent kõlab ilmselt nagu purjus rootslasel ja pooled sõnad valed on.

Lõpetuseks – poistega on vahepeal käidud šoppamas, pelatud jalkat ja testitud Habanerase kaubanduskeskuse ülemisel korrusel asuvat Big Jump Parki (batuudikeskus on piltlikult öeldes hiiglaslik tuubist täispuhutud loss). Need 30 minutit lendavad seal täiesti märkamatult, poisid saavad korralikult energiat kulutada ja lastel jagub tegevust kauemaks. Kindel must visit igavuse peletuseks, samal ajal kui vanemad saavad keskuses ringi vaadata.

Toidurindel tegime hiljuti avastuse: proovisime eestlaste poolt Hispaanias suitsetatud suitsukana. See oli lihtsalt mindblowing. Poisid teatasid ametlikult lauas: "I will rate this 1000 out of 10!". Kana viis täielikult keele alla ja ostame järgmine kord kahtlemata suurema koguse.

Sellised väiksed vahvad seiklused siinpool olnud, kes teab kuhu Mitch meid järgmiseks kutsub?

Ryanairiga tornaadosse, Eesti puhkus ja miks meie Hispaania peatükk läbi saab

Andre Kalda — Fri, 27 Feb 2026 00:00:00 +0200

Oleme tagasi Hispaania pinnal! Või noh, osa meist vähemalt. Eesti puhkus oli ülimalt tihe - väga palju sai tehtud ja veel enam on tegelikult ees. Imekombel oskasin ma isegi korraks puhata ja suutsin mõtted tööst täiesti eemal hoida. Arvutis veedetud aega oli minimaalselt, mistõttu ei jõudnud ka uusi postitusi jooksvalt kirja panna.

Muide, need, kes meie uudiskirjaga on liitunud, said mu eelmist postitust ilmselt lugeda oma viis korda. Kui iroonia kõrvale jätta, siis ma olin selle lihtsalt sisse planeerinud ja kogemata "tulevikku" ajastanud (väike apsakas) ning süsteem muudkui e-maile laiali kõmmutas. Lausa 11. märtsini oleksite seda sama postitust saanud lugeda - sorry about that.

Eestisse tulles, anti Hispaanias eelneval päeval korralik tormihoiatus ja loomulikult jõudis asi haripunkti täpselt siis, kui pidime lennukile minema. Lennujaamale lähenedes nägime teisi lennukeid kenasti maandumas ja mingit erilist pabinat see seega ei tekitanud. Paljud siselennud küll hilinesid või olid lausa tühistatud, aga tundub, et Ryanair lendab vajadusel ka tornaadoga.

Piloodid ilmselt viskasid viimasel minutil liisku, kes õhku tõuseb, ja meie väravat muudeti tervelt kolm korda. Lõpuks me minema saime ja lend ise ning õhkutõus olid õnneks väga rahulikud. Ütleme nii, et edasi-tagasi voorimiseks kulus praktiliselt neli päeva. Ööbisime nii minnes kui tulles Soomes minu venna pere juures, tänu millele sai tagasiteel vennaga pikemalt juttu puhuda.

Soomes maandudes ootas meid korralik külmapauk: -16 kraadi (kui Hispaanias oli vaid mõned päevad tagasi veel üle +20°C). Esimestel päevadel see suuri emotsioone ei tekitanud, ehkki enne sügisel Eestist lahkumist hakkas see lõputu külm ja rõskus juba korralikult oksendamiseni vastu.

Lisaks tuletas Eesti meelde, mida tähendab autota elu. Füüsiliselt on muidugi tore - igapäevase tatsamisega on mu kaal 3,5 kuuga langenud 4 kilo aga täitsa jube on aru saada, kuidas sa igapäevaelus kõigist sõltud. Pooled lähedased pidid oma tegemisi meie logistika pärast ümber mängima ja ma ise tundsin end nagu mingi takso lunija. Mulle see lunimine ei istu kohe üldse.

Aga räägime tegevustest ka. Üldiselt oli meie graafik nii tihe, et osa planeeritud asju pidime lausa käigult tühistama.

Riveri sünnipäev sai peetud perekeskis naise õe juures, kes meile lahkelt pinda pakkus ja palju muuga abistas. Nii hea meel oli üle pika aja lähedasi koos näha (ehkki kahju, et paljud naise poolt ei saanud tulla). Riveril õnnestus külastada ka oma endisi lasteaiakaaslasi ja õpetajaid. See oli talle tohutult vajalik ja ta oli pärast lumes kelgutamist ning toas möllamist tõeliselt õnnelik.

Kelvin ei jõudnudki seekord oma endisi klassikaaslasi külastada, kuid nägi oma parimat sõpra ning isegi Pärnu JK Vapruse sõpruskohtumist USA meeskonna vastu. Minu vanemate sünnipäeva pidasime aga sellises ägedas kohas nagu Jaanihanso. Soovitan soojalt, sest isegi minusugusele mungale jagus seal põnevaid alkoholivabu mekke ning koht ise oli super.

Nagu eelmisel korral vihjasin, siis meie Eesti-reisi üks suuremaid eesmärke oli tunnetada, mida teeb kinnisvaraturg. Kas leiame valmis eramu või hoopis sobiva krundi, kuhu kõik uuesti nullist üles ehitada?

Otsingud algasid sealt, kuhu me viimati Eestis oma jäljed jätsime – Tammistest. Läksime vaatama üht kompaktset 4 magamistoaga tüüpprojekti. Hind: 245 000€. Sellise karbi lööb eelduste kohaselt ca 150 000€ eest ise püsti. Asukoht praktiliselt Coopi taga oli iseenesest vahva, kuid maja siseviimistlus nägi ootamatult odav välja ja tundus kuidagi väike. Mis veel hullem - koridoris laotud seintes olid nähtavad horisontaalsed mõrad (selgelt konstruktsiooni vajumised). Kellegi kiire profit pole minu maitse. Juba sealt lahkudes oli meie lõplik arvamus mõningate vestluste põhjal no go.

Järgmisel päeval pakkus naise õde meile veidi sõidutamist ja temaga koos kammisime läbi pea kõik meile silmajäänud krundid Sindis. Meie suurim igatsus oli veekogu lähedus (sõnastasime selle isegi eelnevalt oma sotsiaalmeedia kuulutuses). Tulemus? Mõned krundid, mis paberil ja piltidel tundusid ahvatlevad, olid kohapeal pisikesed, halva asetusega vms. Sama toimus ka vastupidi - esialgselt maha kriipsutatud asukohad andsid kohapeal tugevalt mõtlemisainet. Ühte kindlat kohta käisime lausa kaks korda vaatamas.

Ja läks täpselt nii, nagu minema pidi. Minu sisetunne ütles, et see on see koht, kus saab alustada uut peatükki.

Ja nüüd ehk see natuke kurvem osa postitusest: meie Hispaania saab seekord läbi. See lühike puhkus Eestis viis kõva sebimiseni, suutsin imelühikese aja jooksul broneerida notariaja ja tänaseks oleme notaris tehingu ära teinud ning ametlikult uue kinnistu omanikud!

Uus etapp algabki jõe ääres – täpselt nii, nagu me oma esimest maja ehitades kunagi ammu unistasime. Arvamusi ja emotsioone on palju, aga mina ei taha Hispaania ust kindlasti täielikult sulgeda. Ükski kohalik pseudoprobleem, bürokraatia ega tormine nädalavahetus ei varjuta tõsiasja, et Hispaania õhkkond on mõnus, sõbralik ja pidevalt rõõmus. See, et see talv erakordselt jahe oli, võib juhtuda iga aasta igas maailmanurgas.

Aga miks siis ometi tagasi Eestisse? Peamine nüanss on meelerahu ja rutiin. Kolme lapsega on korduvad kolimised lihtsalt liiga kurnavad. Lapsed vajavad kindlustunnet – lasteaeda, kooli, tekkivaid baassuhteid, sotsiaalsust ning kindlat elurütmi. Samuti tahame, et lastel oleks suur koduhoov, kus mängida ja toas piisavalt avarust. Ehitades Eestis, loome me endale selle keskkonna uuesti. Igas riigis on omad vürtsid: ühe-kahe lapsega või hoopis lasteta Hispaanias elada oleks puhas lust. Kokkuvõttes ilmselt halb ajastus ja peamiselt tuleme tagasi Eesti laste heaolu pärast.

Ma ei taha kõlada nagu tüüpiline vingus eestlane. Me proovisime, saime hindamatu kogemuse, ja meile ausalt meeldis! See blogi polnud loodud kuulsuse kogumiseks, vaid lihtsalt ausaks päevikuks oma perele ja tuttavatele (ehkki väga südantsoojendav on olnud näha, kui palju häid kaasamõtlejaid meid internetist on leidnud). Kui oleksin praegu täpselt samas situatsioonis uues alguspunktis, tuleksin kolme lapsega alguses erinevatel aastaaegadel siia hoopis "luurele" ja seikleks ringi, enne kui kohvrid lõplikult lahti pakin.

Tagasi Eestisse kolime ilmselt aprillis. Olen olnud suhtluses valla planeerijaga/arhitektiga, süvenenud detailplaneeringusse ja seletuskirja ning teinud uusi ehituseelarveid. Hakkan neist teemadest väga detailselt kirjutama juba järgmistes postitustes!

Viimasena olgu öeldud, et ainus asi, mis täielikult vett vedama läks, oli naise ja poiste Malaisia reis. Ma eos veidi aimasin, et küll keegi viimasel minutil haigestub. Seekord sai "lotovõidu" kõige noorem. See on meil nüüd teine kord, kui reis Malaisiasse lihtsalt olematusse haihtub. Vist uut Malaisa reisi pole mõtet isegi planeerima hakata, teadagi kuidas see lõppeb.

Mina lendasin Eestist Riveri ja Kelviniga Hispaaniasse tagasi. Naine jäi Thori veel ravima ning tuleb meile siia päikese alla järele alles mõne päeva pärast.

Aeg oli tihe, puhkuseks seda väga nimetada ei saanud, aga otsus on nüüd kaljukindel. Hakkame kodu ehitama! Blogiga jätkan samal viisil, varsti jagan juba spetsiifikat kruntide valikust, projekteerimisest ja ehituse algusest.

Torrevieja 25-kraadine kevad ja ootamatu reis Malaisiasse

Andre Kalda — Wed, 11 Feb 2026 00:00:00 +0200

Pikalt nagu vaikus olnud? Pole kuulnud ega näinud? Mina isiklikult olen üpris hõivatud olnud nii töö osas kui ka vaba ajaga. Niisama mingit tühja mulli ka kirjutada ei viitsi. Vaba aja olen sisustanud suuremas osas Eesti maja ehituse plaanide peale. Mitte, et me midagi veel ehitama hakkaks aga asju on vaja selgemaks saada. Üldiselt siis Elementmajad, krundid, materjali kulu kalkulatsioonid, maaklerid - no see list jätkuks päris pikalt.

Räägin natuke lähemalt majadest ja projektidest, mis meil sõelale on jäänud. Oleme vaadanud nii kivi- kui puitmaju, et saada selge pilt turul toimuvast.

Esiteks Z500. Nende valikust jäid silma projektid Z459 ja Z509. Suhtlus nendega on olnud väga asjalik - pakuvad terviklahendust alates eelprojektist kuni ehitusloani. Nende suur müügiargument on termoplokkidest ehitus, mis peaks tagama kiirema ehitusaja ja soojapidavuse. Hinnastamine ja etapid on selged, aga eks kivimaja on alati investeeringult veidi tummisem tükk kui kergemad lahendused, st. kui neilt võtmed kätte tellida tuleb arvestada umbes 400 000€...

Teisena jäi Instagramis silma juba varasemast ajast Domgazobeton ja nende väga moodsa välimusega projekt Kanisty. Piltide peal näeb kõik super välja, aga siin tuli kiire reaalsuskontroll vahele. Kuna tegemist on Venemaa taustaga ettevõtmisega, siis tänases geopoliitilises olukorras on see variant välistatud (projekt) - ülekanded, litsentside kehtivus ja muu bürokraatia teevad selle riski liiga suureks. Kahju, sest disain oli tõesti vinge, aga see uks läks kinni.

Puidu poolelt suhtlesime firmaga Econami (Läti ettevõte). Nende mudel Lora 100 (kohandatud 4 magamistoaga variandiks) tundub hea rahakoti sõbralik valik. Nad pakuvad paindlikkust nagu ka enamus teisi elementmaju pakkujaid: kas võtad "ilmastikukindla karbi" koos välisvoodriga või ainult "kandva karkassi"(tuuletõkke ja roovitusega). See sobiks ideaalselt, kui tahaksime võimalikult palju ise teha ja siseviimistluse ning muude tööde arvelt kokku hoida. Kahjuks moodulite transpordi maksumus oli 16 000€ ja ei kaalu hetkel teisi pakkumisi üle.

Siis on laual Timberelement ja nende Timber T152 tehasemaja. Siin on tegu klassikalise elementmajaga: tehasest tulevad soojustatud seinad koos laudisega. Suur pluss on kiirus ja tehase kvaliteet, aga miinuseid hetkel nagu ei oskagi välja tuua. Pakkumine, mille küsisin sisaldab küll elemente ja ferme jms, aga vundament, transport, paigaldus ja sisemine lisasoojustus, katus ja teised etapid jääksid meie või alltöövõtjate kanda.

Viimasena mainin ära Astrolux elementmajad. Tuttavad kiidavad ja tagasiside on hea, olen isegi ühe sellise küljes kättpidi olnud, aga nendega on olnud kõige keerulisem kontakti saada. Hinnapakkumist pole siiani ja kui juba müügifaasis on vaikus, teeb see mõtlikuks. Aga no hoiame veel radaril.

AI on ka vatti saanud nii mis kole ja teate, ma kirjutasin kõige selle kõrvalt veel koodi, suurmas osas tegid seda muidugi agendid. Erinevate mudelite koostööl rakenduse koostatigi - just nimelt selle ehitusmaterjali kulu kalkulatsiooni vajaduse tõttu. Seda tehnilist osa ilmselt suur osa lugejaid ei viitsiks lugeda, aga päriselt, valmis sai isegi minu jaoks utoopiliselt hea rakendus. Eks ma üks päev näitan ja räägin sellest täpsemalt, kui rakendus Live läheb.

Tegelikult oleme siin pikalt planeerinud ka Eestisse tulekut. See pole üldse lihtne, kui sul on kolm last, kass tahab hoidmist ja igasugused muud reisiga kaasnevad asjad. Tuleme ju läbi Soome ning viibime mu venna pere pool päevakese.

Ma ise eriliseks puhkuseks valmistunud pole ja ausalt öeldes külma kätte tulla väga ei tahaks. Just praegu on meil siin nii mõnusaks soojaks läinud - lausa mitmeid päevi järjest on olnud 25 kraadi ja puhub selline troopiline tuul nagu Eesti parimatel suveõhtutel.

Naisele hakkas see soe lausa nii meeldima, et üks päev teavitas ta mulle lõunat süües: ta bronnis reisi... Malaisiasse. Ta juba teadis, et mul pole hetkel võimalik kaasa tulla, aga poisid saavad ka nautima minna. Väga äge tegelikult!

Minul jääb lausa teist korda selline reis vahele. Esimest korda juhtus see siis, kui praegusesse töökohta tööle asusin, ja seekord põhimõtteliselt samuti enda otsus – töö tahab tegemist. Üldiselt on tööl ka hästi põnevad ajad, saan väga häid kogemusi ning liigungi vaikselt positsiooni suunas, mis mulle väga meeldiks. Olen ülimalt tänulik oma uue tiimi ja mulle usaldatud ülesannete eest.

Hispaanias veereb eluke muidu hästi rahulikult, mingit rutiini siiani tekkinud pole. Kinnisvaral hoiame siiani silma peal, aga midagi vaatamas käinud pole. Kuidagi soiku on jäänud need poolikud tegemised. Nüüd, kui naine ja poisid peale Eestis käiku reisile lähevad, on minul õhtuti rohkem aega ja võib-olla siis panen plaani põhjalikumalt paika. Nende tagasitulekul teeme lõplikud otsused.

Rahvast on ka Torreviejasse rohkem tekkinud või on lihtsalt inimesed koobastest välja roninud, kui ilmad ilusaks läksid. Torme jätkub nüüd pea igaks nädalaks ja hispaanlased panevad neile järjest tähestikulises järjekorras nimesid. Praegu on N-tähega torm tulekul (nime vat ei mäleta). Mingit uputust see meil siin tekitanud pole, aga tuulekiirused on ikkagi suhteliselt metsikud.

Ühesõnaga, toimetame edasi. Kui otsus on tehtud, siis räägin pikemalt, mis olid need otsustavad punktid – mida võrdlesime, mis jäi meie jaoks positiivseteks ja negatiivseteks asjaoludeks jne.

Campasoli kinnisvara, elementmaja Eestis ja Vapruse disainikonkurss

Andre Kalda — Sat, 31 Jan 2026 00:00:00 +0200

Kuna tänaseks on neid lugejaid rohkem kui ainult tuttavad ja sõbrad, tahaks ju blogipostitusega olla võimalikult informatiivne, täpne ja aus, aga samas ka midagi põnevat kirjutada. Meie järgnev nädal on olnud aga kohapeal üpris rahulik ja mingeid erilisi tegevusi vist toimunud polegi - isegi maja ei käinud vaatamas.

Küll aga leidsime ühe vinge sisehoovi ja suurusega maja Camposolis. Isegi hind oli liiga hea, et olla tõsi. Mõtlesime siin naisega küll, kuidas kähku kohapeale saada ja oma pilgud peale visata, aga erinevate tegevuste tõttu ei õnnestunud. Tänaseks on see juba müüdud ja on küll kahju. Siit saab maja vaadata. Ükski maakler hetkel mingeid uusi pakkumisi teinud pole ja midagi muud me leidnud ka pole. Omavahel arutasime üldiselt Camposoli piirkonda ja eks vaatab, mis elu toob.

Tahtsime nüüd nädalavahetusel minna La Zeniasse karnevalile – sarnane üritus nagu meil Pärnus suvel Hansapäevad. No ja seis on hoopis selline, et linnavalitsus keelas täna selle ürituse ära, kuna meil on päris korralik torm siin. Juba teist korda lühikese aja jooksul! Üldine ilm on siin sel talvel ikka täis kino – vihm, tormid, miinuskraadid... ei tea, mis järgmiseks tuleb.

Meil on nüüd kolmas sünnipäev siin Hispaanias pidada. Kõigepealt Thor ja Bruno ning nüüd River – kõik poisid on meil tegelikult talvel sündinud. River on mitmeid kordi mulle rääkinud ka, kuidas ta Eesti lasteaeda igatseb. Kaaslaste nimed on küll juba veidi ununenud, aga meenutas seiklusi ja sünnipäevi. Ilmselt veebruaris Eestisse tulles saab korralikult pidusid tagantjärele pidada.

Üks selline huvitav tegevus veel, millele ma võib-olla poleks isegi kandideerinud, aga Kelvin andis inspiratsiooni ja avaldas soovi. Nimelt meie koduklubi Pärnu JK Vaprus korraldas uue hooaja puhul fännisärgi disainikonkurssi. Mul mingeid häid ideid polnud ja eriline kunstnik ma ka pole, aga Kelvini pärast mõtlesin, et pingutan veitsa.

Ühel õhtul jalkat vaadates hakkas ta mulle õhinaga rääkima Jabulani pallist. Ta oli näinud YouTube’is videot, mis kirjeldas selle palli kuulsat ettearvamatust, ning võrdles seda uue Trionda palliga, mis on tänu tohutule inseneritööle muutunud märgatavalt stabiilsemaks. Sellel hetkel sündis minu peas selge seos: ka Pärnu JK Vaprus on läbinud sarnase järjepideva arenguteekonna, nagu ka fännid ja kogukond. Minu loomuses on selline hea kujutlusvõime ja ülemõtlemine – võite siis ette kujutada, kui palju erinevaid mustreid ja mõtteid mu peas lendas, aga kujundus on siin. Koostatud siis Figmas.

Eelnevas postituses rääkisin, et kaalume ka kinnisvara ostu Eestis ja lõplikud otsused teeme veebruari lõpus. Küll aga küsisime esmast indikatsiooni juba 3 pangast. Kõikidelt sain vastuse 3 tööpäevaga – ehk reedel pealelõunaks olid kõik pangad mulle helistanud ning informatsiooni meilile saatnud. Kui me peaksimegi midagi Eestis tegema, siis on see elementmaja. Mul lihtsalt pole enam aega nullist kõike püsti lüüa kolme lapse kõrvalt. Küll aga pole me erinevatelt firmadelt veel hinnapakkumist vastu saanud, et edasisi kalkullatsioone ja planeerimist teha.

Oleme naisega selle Hispaania kogemuse puhul nii ühe kui teisega rääkinud ja saanud pigem positiivset tagasisidet. See tähendab, et kui me peaks enda asjad siin kokku pakkima, pole me jäänud mitte millestki ilma. Sellega tahan ma öelda hoopis seda, et me võtsime julguse kokku, tulime, proovisime, saime kogemuse ja jagasime seda kõike ka teistega, olles ausad. Minu enda arvamus Hispaaniast ei ole mitte mingil juhul muutunud – mulle meeldib siin, lihtsalt võib-olla aeg ei ole meie jaoks praegu päris õige.

Sabadell kodulaen, ehituskvaliteet La Floridas ja Eesti kinnisvaraturg

Andre Kalda — Sun, 25 Jan 2026 00:00:00 +0200

Mõtlesin veidi, kuidas seda postitust üldse alustada. Aga here we go. Mõned tuttavad ja sõbrad on ilmselt märganud naise postitust Facebookis, kus me oleme elamumaad otsimas... Eestis.

Et siis andsime alla? Nii kiirelt? Juba tulete tagasi? Ja kindlasti neid küsimusi jagub veelgi. Vastus kõikidele neile on: ei. Me lihtsalt kombime maad ja uurime võimalusi. Tuletan uuesti meelde peamise põhjuse, miks Eestis maja müüdud sai - meil oli ruumipuudus ja seda maja ma rohkem edasi ehitada ei soovinud.

Miks me aga Hispaaniasse tulime?

Eesti poliitiline ja majanduslik olukord tüürib meie arvates pidevalt allamäge.
Peamised eluolu hinnad – toidukaubad, meelelahutus, maksud jms.
Mitte väga toredad suhted idanaabriga ja maailmas olukord üldiselt.
Soojem kliima ja vähem külmetushaigusi.

Üldiselt reisinud, oleme me tihedalt. Mina 2-3 korda aastas, naine veel tihedamalt. Hispaaniat avastanud oleme pigem vähe. Enne siia tulekut kondasime ringi Idealistas ja Facebooki kinnisvara müügigruppides - hinnad kasvavad siin väga kiirelt ja kevadel/suvel läheb ilmselt veel kõvemaks andmiseks. See siis tähendab, et kui me kiirelt endale sobivat kinnisvara ei leia, peame leidma alternatiive või kinnisvara osas hiljemalt möödusi hakkama tegema (mitte, et me seda juba praegu ei teeks). Ehk siis kui ma selle postituse teema kokku võtaks on asjalood lihtsad - me peame leidma siin suurema kinnisvara kui meil Eestis oli, mõõduka hinna eest muidugi.
Mis on mõõdukas hind? No ütleme nii, et budget võiks olla umbes 270-300k koos maksudega.

Mis siis selle raha eest rannikul saab? Nii 3 kui 4 magamistoaga kinnisvara. Peamiselt vanu või renoveeritud, harva ka uusi.

Mis see pindala siis nendel kinnisvaradel on? Üldiselt jääb vahemiku 60-90m2, see siis elamispind.

Hooviala? Mingit 1000m2 muruplatsi sa siia ei saa, unista edasi (vähemalt mitte rannikul). Suuremal osal on vähemalt 2 terassi. Saab grillida, päevitustoolid välja visata ja ka kohvitada.

Ventilatsioon ja küte? Peamiselt köetakse õhksoojuspumpadega, mingi osa on paigaldanud radiaatorid ja osadel on ka kaminad. Ventilatsioon enamustel puudub, uusarendustel on kogu möll kohustuslik.

Vannitubade pärast murtsema ei pea, neid on piisavalt.

Nii palju kui on inimesi on ka eri arvamusi ja soove. Üks tahab saada odavat veini, melu, siestat jms meelelahutust, kus päriselt ongi kõik hästi chill. Teine osa otsib sooja, ilusat merd, rõõmsaid inimesi ja muud sellist. Meie soov on ilmselgelt ilus kodu, palju ruumi, poistel omad toad. Mina isiklikult otsin ka õueala, et lapsed ei peaks mängima parklas/tänaval või käima vaid parkides.

Mis on meie jaoks veel tähtis? Kohustused, st. ei tahaks mingi mega laenuga ennast või pere kuidagi ära koormata. Sellepärast siis alustasimegi otsinguid paralleelselt mõlemas riigis ja otsuse teeme siis kui kõik on läbi mõeldud. Seni viibime ikka palmide all. Kolme kasvava lapsega perel ongi ilmselt neid otsuseid raskem teha ja ehk keegi saab siit enne tulekut edasisi mõtteid.

Sabadell saatis lõpuks vastuse. Teate mis? Ei mingeid lisadokumente, tõlkimisi, aruannete esitamisi ja muud sellist jura. Me saime positiivse vastuse, jesss. Seega nüüd võin kindlalt öelda, see teekond sai läbitud, ilma juristideta, ilma tõlkideta.

Et teistel oleks lihtsam, panen siia täpse listi, mida Sabadell Bank meilt soovis:

Krediidiinfo: Saime selle minucreditinfo.ee lehelt. Tõlkisin selle ise inglise keelde ja see sobis neile.
6 kuu panga väljavõtted (inglise keeles): LHV-s sai keeleks valida inglise keele. Ülekande selgitused jäid küll eesti keelde, aga see panka ei seganud.
3 viimase kuu palgalehed: Tõlkisin ise.
Töötõend: Ingliskeelne dokument tööandjalt, kus kirjas lepingu algus, vorm (tähtajatu), kuupalk (bruto), amet, katseaeg läbitud ja kaugtöö võimalus.
NIE ja passikoopiad.
Rendileping: Tõlkisin samuti ise inglise keelde.
Viimase aasta boonused: Kui need pole fikseeritud palgatõendis kirjas.
Viimase kahe aasta maksuandmete tõend: EMTA-st genereeritud ingliskeelne fail (Registrid ja päringud -> Tõendite koostamine -> Maksuandmete tõend. Valid inglise keele ja perioodi ja vajutad koostan tõendi).

Kogu protsess esimesest käigust kontorisse (C. Bizet, 8) kuni positiivse vastuseni võttis aega umbes 4 nädalat.

Viimane maja, mida vaatamas käisime, asus Orihuela Costas, täpsemalt La Floridas. See oli renoveeritud vana ridakas ja ma annan kvaliteedile ausalt 10 punkti 10-st.

Omanik oli lätlane, ehitaja taustaga, ja see paistis igast nurgast välja. See oli ehitatud endale, mitte müügiks "üle vuntsitud".

Plussid: Maja all oli ca 50 m² kelder (asjade hoiustamiseks või väljaehitamiseks), kütteks gaasiboiler ja radiaatorid igas toas ning korralik ventilatsioonisüsteem nii kütteks kui jahutuseks. Fassaad ja terrassid ning siseviimistlus olid viimase peal.
Miinused: Terrassiala praktiliselt puudus (all mahtus vaid 2 tooli, üleval 10 m² rõdu) ja elamispinna osa tundus veidi väike. Maksimumtarbimine vaid 6 kW.

Hind oli kindlasti paigas – 249 000 €. Mõtlemisainet jagub, sest maja oli tõesti korralik.

Haigestumistest tingitult muidu erilisi seiklusi polegi olnud. Meie elektrikad on aga tõelised next level liikurid – see 20 km tiir kinnisvara vaatlusel, tuulistel ja mägistel tänavatel oli puhas lust. Veebruaris tuleme aga korraks Eestisse pidu pidama ja siis käime ka mõnda krunti piilumas, kui siin selleks ajaks midagi geniaalset näppu ei jää.

Meditsiinisüsteem ja bürokraatia Hispaanias: Gripp, retseptid ja kadunud paberid

Andre Kalda — Sun, 18 Jan 2026 00:00:00 +0200

Nädal jälle möödunud ja nii see aeg siis tiksub. Pool perest on haige - Kelvin kõige enam, jälle kõrvapõletik. Üks väiksematest põhjustest, miks me soojemale mandrile soovisime kolida, oli laste tervis. Kui sul on kolm last umbes 4-aastaste vahedega, siis paratamatus on see, et tiiruga jäävad kõik haigeks, halvemal juhul ka ise. Eestis haigestusid lapsed pigem külmetushaigustesse, siis siin põeme hetkel mingit grippi.

No tegelikult oli siin seis gripi/Covidi haigestumise osas umbes kuu aega tagasi nii hull, et mõeldi lausa maskiballi peale – õnneks jäeti see ära. Nädalavahetusel on aga üpris raske saada Eestist abi retsepti osas. Osad isegi ei tea, mida tähendab piiriülene retsept – minu jaoks muidugi vägagi kodune ja arusaadav teema, sest antud rakendus on meie IT-majas majutatud ja teemat veidi tutvustatud. Siiski läksin rohte apteeki otsima ja ennäe imet: antibiootikume jagati ilma retseptita. Tore üllatus ja probleem leidis kiirelt lahenduse. Siin lisaksin, et ma mingite antibiootikumide ega ravimite guru ei ole aga Kelvini osas oleme antud teemaga kokku puutunud väga pikka aega, käinud opil ja arstide juures - meile oleks need nagunii välja kirjutatud. Igatahes jälle targem.

Võtsime ette juuksuris käigu, sest seal, kus poisid varem käisid, tegin ka mina teise katse - tulemus oli minu jaoks seekord suht kohutav. St. pott pähe, masinaga ring peale ja "off you go mate".

Panime aja seekord hoopis eestlase juurde, lihtsalt sellepärast, et meil on ka üks aastane jõnglane, kelle kiharad on juba piisavalt pikaks kasvanud, et võiks esimese lõikuse ära teha. Eestlast usaldad selles osas võib-olla veidi rohkem. Tulemusega olen kindlasti rohkem kui rahul – väga tore naisterahvas, sai mulisetud, korraliku pesu/lõikuse ja infovahetuse. Tema tuli siia septembris koos tütrega ning on ka kohalikus koolis teekonda alustanud.

Kätte sain lõpuks ka enda elektri-ratta ja minu jaoks on see kindlasti next level. Selline väga vinge retrokas fat bike, sobib Riveri omaga kokku ja pilgud käivad tihedalt kaasas (mitte et me seda sooviks, aga ilus, korralik ratas hea hinnaga - kes siis ei tahaks, eksole?).

Minu ratas maksis 900 €. Kätte toimetati täpselt sel päeval, mis Amazonis märgitud, ja kohale tõi UPS. Üldiselt, kes iganes Hispaanias peaks kaupa kuskilt otsima, siis Amazon on meie jaoks jäänud väga heale positsioonile: kolm elektrilist jalgratast, kaks monitori ja kuivati/pesumasina vaheline kinnitusrest – kõik super.

Naine käis ka siis haridusametis koha peal. Kujutate ette, talle öeldi, et meie paberid pole kuhugi liikunud või neid ei leitud ja küsiti: "Kes teile siis helistas?". Teate, ikka ulme vihale ajab see paberi trükil olev "tõestus" - võib-olla läks kellelegi ahju kütteks. Null tõestust vs digitaalsel kujul andmebaasis olev info. Peame neid ilmselt uuesti kiusama minema.

Sama tore on bussiga sõitmine nädalavahetusel. Me ei ole tihedad ühistranspordi kasutajad, aga kesklinnas käies ikka hüppame peale. Eile ootasime bussi üpris palju kauem, kui oli märgitud – juuksurisse jõudsime kõigest tund aega hiljem. Vähe sellest, et buss hilines, leidis juht linnas olles, et tal on aega ka üks suitsupaus teha. Enne seda kihutas aga nagu hullumeelne ja ei tahtnud peale võtta inimesi, kes kõigest 10m kaugusel bussipeatusest lehvitasid.

Maja käisime ka vaatamas, 20 min rattasõidu kaugusel. 3 magamistuba, vannituba, keskmise suurusega rõdu teisel korrusel. Esimesel korrusel suhteliselt avar elutuba, köök, vannituba, panipaik ja väike terrass. Jättis nendest vanadest majadest kõige parema mulje, mida olime varasemalt vaatamas käinud. Hind oli 156 000 €, aga ehituspotentsiaali ikkagi veidi vähe. Naabruskond on sama nagu siin, viimane tänav ja La Mata täpselt kõrval, rahulik. Veel kripeldama ei hakanud ja kodus pärast mõtteid ei tekkinud. Vaatame edasi.

Sellised igapäevaelu pseudoprobleemid siis, millega aeg-ajalt peame kokku puutuma. Võib-olla kui siin ise ka väikse veini sisse tõmbaks, suudaks aega maha pidurdada ja chillida, aga not my thing. Ootan sooja, sotsiaalsemat elu, poistele sõpru ja päris oma kodu.

Kolimine ja kodu loomine - meenutused, võrdlused.

Andre Kalda — Sat, 10 Jan 2026 00:00:00 +0200

Meenutan nüüd veidi aega, mil asusime elama Tammistesse oma majja. Kolimine toimus linnast väiksesse asulasse, mis oli alles hoogu kogumas – just nimelt kogukonna/poodide ja muu sellise osas. Tammiste osutus valituks sellepärast, et see oli mulle juba tuttav piirkond, olin seal mõnda aega elanud, seal oli rahulik ja mu vanemad elasid lähedal.

Ära kolisime linnast seetõttu, et Kelvin sündis ja meie vastas olevale parkimisplatsile hakati ehitama korrusmaja. Seda just suvel, kui oli palav ja hoidsime aeg-ajalt akent lahti. Müra, tolm ja mõningad muud väiksed asjad osutusid piisavaks, et teha muutus. Kolisime suvilasse, elamispinda oli vaid 32 m². Maja, mis põhimõtteliselt vääris lammutust. Pikemas perspektiivis jäigi alles vaid osa lintvundamendist ja kõik muu saigi uus. 32 m² peal elasime umbes pool aastat. Tegutsesin kiirelt, ehitasin peamiselt üksi ja saime juurdeehitusse kolida mäletamist mööda jaanuaris (kolisime Tammistesse augustis).

Miks ma sellest räägin või seda meenutan, on see, kuhu me oleme hetkel sattunud ja mis olud meil on. Tegeleme liigniiskuse, hallituse ja külmaga. Olen siia tulles juba ehitanud, remontinud ja eemaldanud hallitust. Oleme üritanud elamist teha enda jaoks mugavaks ja mõnusaks, tegelenud probleemide likvideerimisega.

Ostetud ja kasutusel on nüüdsest 2 niiskusekogujat, kuivati ning kontoris on kasutusel radiaator. Üürileandja tegeleb vaikselt peakaitsme vahetusega, et saaksime ka kodumasinaid mõistlikumalt või vajadusel koos kasutada. Eluolud ei ole need, mis olid meil Eestis - harjumused ja mugavused... no ega saagi kohe kõike head tahta. Saime ju kaks nädalat päikest ja sooja siia tulles (hea iroonia eksole).

Siin on talv, arusaadav, ja väidetavalt ka 20 aasta üks külmemaid. Meil on olnud miinuskraade ja tihti vihma. Maja fassaadile ja terrassidele väga päike ei paista, majas sees on nii talvel kui suvel veidi külmem. Elutuba-köök on imepisike 5-liikmelisele perele, koht, kus käib pidev elu - vähemalt toas viibides.

Ega meil ei olnud ka Tammistesse kolides algselt midagi head: põrandad külmad, ahi ajas vingu sisse ja toad väiksed, WC oli nagu külmkapp. Me nägime vaeva, meil kulus aega, et luua enda kodu, koht, kus on mõnus olla. Kõige selle sama nimel teeme ka siin tööd ja kulub aega. Ma kirjutan seda postitust juba teist korda, sest ma sain end esimeses välja elada, ära kustutada ja sain aru, et vajame vaid aega ja võib-olla paremat plaani.

CaixaBankile sai kõik vajalikud dokumendid ära saadetud, paras eepos. Sain sama palju küsimusi vastu ja sain aru, et selle tsirkusega ma rohkem ei jätka. Laenuhaldur soovis, et ma tõlgiks ka kõik pangaülekannete selgitused ära - ma selliste ajuvabadustega tegeleda ei viitsi, seda enam, et CaixaBanki maksimum laenuaeg on 20 aastat.

Kutsutigi meid Sabadelli - olime ju kõne ootel. Pangakontor asub meist 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Naisterahvas, kes meid teenindas, oli asjalik ja sõbralik. Võtsime varasemalt kõik dokumendid prinditult kaasa ja puudu jäi siis 6 kuu panga väljavõte ja tööleping või nn tõestus, kus on kirjas töölepingu pikkus, palk jms vajalik. Sabadellil on maksimum laenupikkus 25 aastat, jätkame sellega.

Vahepeal saabus ka mu naise e-bike. Rattaga oleme rahul, proovi tiirud on tehtud, aku kestab ja mootor abistab pedaalimisel päris hästi. Hind oli 499€, Amazonis viimane ja kõige odavam – selle eest ei oskagi paremat tahta. Olen nüüd enda ratta ootel.

Lisaks rattale tegime tellimuse Rimist. Ostsime putru, tatart, kalakonserve, leiba, kama, halvaad ja muud sellist traditsioonilisemat Eesti kraami. Meie toredatele naabritele pudeli Vana Tallinnat ja ikka Kalevi šokolaadi ka. Keegi tore eestlane oli Marbella poole minemas ja võttis tellimusi vastu, et kraam tuuakse koju ära. See läks maksma vaid 20€ ja no loomulikult kirjutasime sellele alla.

Käisime ka lähedal ühte maja vaatamas, 148 000 € maksev detached house (meie keeli ridakas).

Esimene korrus: Veits vaeva nähtud, uus plaat põrandal, laes kips (pragudega), avatud köök-elutuba, magamistuba ja väsinud vannituba.
Teine korrus: Eraldiseisev, varem välja üüritud. 2 pisemat magamistuba, elutuba-köök, vannituba. Üldiselt aga seisukord halvem kui all.
Kolmas korrus: Päikeseterrass, üpris halvas seisus. Üldmulje: keskmine seisukord, väliala väike, asukoht halb (üle tee baarid ja restoranid). Ei vääri edasimõtlemist, näpud sügelema ei hakanud.

Kooli meie lapsi vist ei taheta, sest tädike haridusametist helistas ja ütles, et tema ei ole nõus inglise keeles rääkima ja meili ei saada. Torrevieja linnas elab üle 120 eri rahvuse, aga ametiasutuses olev inimene saadab meid lihtsalt "kuu peale" - normaalsus. Tuleb siis jälle koha peale minna ehk siis saab teada, mis kooli järjekorda nad said ja saab naine ka lõpuks veidi rahulikumalt võtta kui lapsed koolis on.

Dokumentide nimekiri Hispaania kodulaenuks: Mida pank mitteresidendilt nõuab?

Andre Kalda — Sun, 04 Jan 2026 00:00:00 +0200

Jõulud ja aastavahetus möödas - varsti võib vist jälle jaanipäeva ootama hakata. Uus aasta algas aga sealt, kus vana pooleli jäi: paberimajandusega. Ajasin enda arust kõik vajaminevad paberid kokku ja kuna lubasin olla täpne, siis siin on nimekiri neile, kes sama teed kavatsevad käia.

Oluline märkus: Kõik dokumendid peavad olema inglise keeles (või hispaania keeles), see on pankade puhul kohustuslik.

Usinalt tegeledes avastasin, et kui süveneda, polegi see nii hull "kosmoseteadus". Siin on nimekiri paberitest, mis meil CaixaBank ja teiste jaoks ette valmistatud said:

NIE ja passi koopia: Baasasjad
Krediidiinfo väljavõte: Pank soovis krediidiinfo.ee lehelt tulevat infot. Pank ise polnud teadlik, et see on pigem ettevõtetele, seega tuleb minna nende tütarfirma lehele minucreditinfo.ee, sealt saab eraisiku dokumendi kätte.
3 viimast palgalehte: Maksud, koormus, puhkused jms.
3 viimase kuu panga väljavõte: Raha liikumised.
Eelmise aasta maksuandmete tõend: Seda saab imelihtsalt EMTA lehel genereerida. Vali "Registrid ja päringud" ning sealt vastav väljavõte. Keelevalikuks pane enne kindlasti inglise keel!
MAF (Mortgage Application Form): Panga enda antud laenutaotluse vorm. 4 lehekülge, vähe lahtreid ja tegelikult lihtne täita. Sisaldab baasinfot taotlejate, objekti jms kohta.
Töölepingut ei nõutud kui ei ole fikseeritud boonuseid ja tähtajalist lepingut.

Saatsime paberid teele, lisasime meilitsi selgitusi ja nüüd ootame panga poolset tagasisidet. Lisaks võtsime ühendust juristiga – andsime märku, et oleme aktiivsel majaotsingul ja soovime koostööd teha, et keegi juriidilist seljatagust valvaks.

Üks suurem muudatus toimus meil koolide osas. Kelvin alustas Eestis teekonda uues koolis. Miks? Sest edasine koduõppe vorm vanas koolis oleks tähendanud seda, et me peaksime viibima iga kuu vähemalt ühe nädala füüsiliselt Eestis.

Ma ei tea, kuidas see ühegi pere puhul, kes on otsustanud välismaale kolida, võimalik peaks olema... Oleme veitsa pettunud, aga uue kooli direktor oli väga mõistev. Seal pidavat ka teine õpilane Hispaanias koduõppe vormis õppima.

Vahepeal käisime veitsa siinset meelelahutust nautimas. Bowlingus maksad siin mängude, mitte aja eest. Meil läks nädalavahetusel kogu pere peale kokku umbes 28€ üks mäng - päris kirves. Lahe lüke oli see, et mängijate kaupa sai valida, kas "rennid" on lahtised, st. töötab automaatikaga - seda ma varem kogenud polnud, aga lastega mängides on see puhas kuld. Üldiselt kõik toimis ilusti, rahvast oli nädalavahetusel ka pigem keskmiselt ja lastega tasub ära, sest mänguga kiirustama ei pea.

Täna mõtlesime, et käime seal vastasmajas kinos ka ära. Seal saab ka ingliskeelseid seansse vaadata ja piletid onlinest osta. Valisime Zootropolis 2, kuna see pidavat praegu laineid lööma - 8€ pilet.

Mis aga juhtus? Kell oli pea 17.30, marssisime sisse, ostsime suure laadungi popkorni, liikusime saali... ja keerasime sealt sama kiirelt otsa ringi. Ekraanil jooksis hoopis teine film. Läksin siis kassa juurde uurima, et mis keiss on, ja samal hetkel avastasin piletilt: olin ostnud piletid järgmise päeva kuupäevaga. No tüüpiline mina.

Kassapidaja pakkus, et võime tund ja 15 minutit oodata järgmist seanssi. Istusimegi algul maha, aga kuna River on üpris kärsitu tegelane, siis peale 15 minutit ootamist sai sammud ikkagi kodu poole seatud. Ilmselt oli see isegi õige otsus, sest väljas on hetkel kohutav tuul ja õhtu peale läheb see veel suuremaks - torm francis on kohal.

Oleme väga usinalt ikka maju otsinud, aga päris seda "õiget" tunnet pole veel tekkinud. Oleme kontaktis 2-3 erineva maakleriga, vaatame Facebooki gruppe ja Idealistat igapäevaselt, hetkel vaatamiseks midagi bronninud pole.

Ostame lähipäevil ka piletid Eesti poole, sest veebruaris pidavat pidu saama. Otsisime ka kassile selleks ajaks hoidja läbi LOVE Torrevieja FB grupi - vastuseid tuli omajagu ja valikut on.

Ehk joppab ja saame lähiajal ka Hispaanias poisid siinsesse kooli (oleme kõne ootel). Tahaks neid rohkem siinsesse keskkonda sulandada, et nad uusi sõpru leiaksid ja keelega rohkem tegeleksid.

Siinsed naabrid on aga uskumatud, ma olen positiivselt üllatunud. Kuidas meid jõulu perioodil kingitustega üle valati. Kõrval naaber kolmel korral - iseküpsetatud suur šokolaadi sai, teisel korral kõikidele liikmetele üht teist ja kolmadal korral käsitöö piparkoogid. Teine naaber tõi Freixenet mingi kangema komplekti ja poistele 1kg kummikomme. See tekitas väga hea tunde ja arusaamise, et oleme ikkagi tegelikult õiges kohas, mis sest, et see pole meie kodu - kohalikud inimesed on heatahtlikud ja sõbralikud.

Uusarenduste ehituskvaliteet Hispaanias: Miks meie unistuste maja ostmata jäi?

Andre Kalda — Tue, 30 Dec 2025 00:00:00 +0200

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. See kinnisvara, mis meile väga meeldis ja mille nimel me siin mööda panku roomasime ja dokumente kokku kraapisime, ei osutunud selliseks, millised olid minu ootused. Rikkusin naise tuju, sest pealtnäha ja ka koha peal käies demomaja vaadates oli ju kõik kena. Tegu oli sellise majaga, mida me just otsime: elutuba-köök avar, igale ühele oma tuba ja rahulik linn.

Mida aeg edasi ja mul oli võimalik süveneda ning küsimusi küsida, osutus tõeks see, mida ma kartsin. Siin etteruttavalt ütlen ära - jah, ma tean, et Hispaanias ei ole ei uus ega vana kinnisvara selline nagu meil ehitatud kinnisvarad, juba sellepärast, et kliima on teine. Mida mina aga ootan, on see, et mu uus 300+ tuhat maksev kinnisvara ei nõuaks lähiajal uusi investeeringuid.

Seletan lähemalt – meil on üldiselt nõue (Eestis/Põhjamaades) ja ka tehakse kõikides vannitubades hüdroisolatsiooni paigaldus (üldiselt sellepärast, et all olev konstruktsioon peale leket/õnnetust ei kannataks, aga ka muud nüansid, millest ma pikemalt siin kirjutama ei hakka). Samuti tehakse veetõke vundamendile/keldrile/maaalustele konstruktsioonidele (ilmselgelt seetõttu, et konstruktsioon ei kannataks, hoida niiskust eemale ja veel sada muud pointi ).

Kui keegi tuleb mulle ütlema, et no Hispaanias ei pea neid kumbagi tegema, siis jutt on vale. 2006. aastal võeti vastu standard DB-HS 1, mis sätestab nii fassaadide, vundamentide ja keldriseinte, katuste ja terrasside ning ka siseruumide ja märgade alade niiskuse või vee läbilaskvuse tasemed.

Kui nüüd kogu see mula kõrvale jätta, siis ma tahtsingi teada, kuidas on seis sellel kinnisvaral – garaaž on ju maa all ja tegelikult, mida ma siin varem ei kirjutanud, aga demomajal oli üks garaažisein juba veekahjustustega (väidetavalt naaber uputanud, aga antud sein ei olnud mitte naabri pool, vaid hoopis roheala pool, st. nad väitsid, et teised seinad on juba korrastatud, aga see veel kuivab - mina oma kogemustega pigem ütleks bullshit).

Teiseks lasti mul teha ka tiir nendes majades, mis olid alles karbid. Kolmanda korruse vannitoa seinad olid plaaditud... üpris kehvasti. St. plaadi pealmised pinnad olid segu täis. Alt ja ülevalt plaatide alt oli näha, nagu oleks pätsidega seina loobitud - üldiselt halb kvaliteet. Aga mida ma veel märkasin ja mida hilisemad pildid kinnitasid? Hüdroisolatsioon puudus, k.a seinast, kus oli dušinurk, põrandast ei hakka rääkimagi.

Ühesõnaga, ehitaja ei tekitanud usaldust, kvaliteet karbil oli pigem kehvavõitu, probleemsetele teemadele ei olnud rõhku pandud jne. Demomajad peavadki ostjaid kutsuma, silmadega ju ostetakse, eksole? Maakler aga oli aus ja jagas kõike, mida ta ehitajalt sai, oli abivalmis ja pigem jätkame temaga koostööd. Ehk ta leiab siis midagi muud sobivat (sai ka mainitud, et võib vajada renoveerimist, aga peab olema ruumikas ja vastama teatud kriteeriumitele).

List igasugustest dokumentidest, mida CaixaBank vajas, on meil olemas - laenutaotlust nende suunas selle kinnisvara osas hetkel tegema ei hakka, aga proovime end järgmiseks korraks valmis panna. Loon ka selles osas üks hetk kokkuvõtte ja juhendi Hispaania info vahelehele.

Sabadelli kutsutakse meid järgmisel nädalal, kohapeal täitsime ühe pisikese blanketi. BankInteri direktor väitis, et eestlastele nad laene pole väljastanud, aga kontrollib hetke staatust ja võtab samuti järgmisel nädalal ühendust. Lisaks leidsin sellise koha nagu trioteca.com – agendid, kes koguvad su dokumendid kokku ja saadavad pankadele laiali, tasuta (no neid ilmselt tasustab siis pank otse). Veel mingit suurt kogemust selles osas pole, aga ehk on kuidagi abiks.

Kuivati saime Media Markt online tellimusega kätte, päris kiire tarne. Rattaga, mis sealt tellitud, aga tühistati ära... pole lihtsalt sõnu. Minu Amazonist tellitud ratas pandi teele, vähemalt sellega hästi ja nüüd rataste osas asi selge. Ostad kas kohapealt kauplusest olemasoleva ratta või tellid Amazonist, sest mujalt sa suure tõenäosusega seda kätte ei saa.

Aastavahetuse plaane pole, peale selle, et saame poistega kõik soengud pähe lõigatud ja lähme ilmselt välja ilutulestikku vaatama ja muud sellised tavalised traditsioonid. Jätkame järgmisel aastal ikka kinnisvaraotsingutega ja pead norgu ei lase. Mott küll langes usinasti, aga tõi meid maa peale tagasi - kõik pole kuld, mis hiilgab.

La Zenia Boulevard külastus ja transpordivalikud: Buss vs Takso

Andre Kalda — Sun, 28 Dec 2025 00:00:00 +0200

Käisime hiljuti La Zenia linnas, mis asub meist umbes 10 km kaugusel. Kuna autot meil endiselt pole, võtsime teekonna ette bussiga: meie juurest kesklinna ja sealt bussijaamast edasi La Zenia Boulevard suunale. Plaan oli lihtne - vaatame Media Markt ja Decathlon kauplused üle, et ehk leiame sobivad elektrirattad ja kuivati ka.

Bussiseiklusest nii palju, et La Zeniasse me seda trippi enam bussiga ette ei võta. Teise bussi juht oli mingi kitarist - küüned poole meetri pikkused ja mees ise täielik närvihaige. Pileti ostmisel tekkis mingi väike arusaamatus ja tüüp korraldas kõikide reisijate ees sellise draama, et vähe pole (naine juba varasemalt muideks hoiatas, et see juht normaalne pole - tal oli kogemus lennujaamast siia tulekul)

Kui me lõpppeatuses bussist välja ronisime, tuli üks naisterahvas lausa küsima, kas meiega on kõik hästi. Ta nentis muigega, et too bussijuht ongi tõenäoliselt äsja hullumajast vabanenud. Tore teada, et Hispaania ühistransport pakub ka ekstreemmeelelahutust.

Decathlonis ja Media Marktis meil samuti ei vedanud. Kuivateid kohapeal polnud ja rahvast oli nii meeletult, et kellegi käest infot küsida oli lootusetu. Liikusime siis Decathloni poole, aga sealne rataste seis erines veebipoest nagu öö ja päev.

Rattaid, mida me vaatama läksime, lihtsalt polnud. Müüja väitis täie tõsidusega, et antud veebipood, kust mina infot otsin, on tegelikult mingi Amazoni kett ja nemad nende ratastega ei tegele ega garantiid ei anna. Minu peas tekkis kohe küsimus: hallooo, veebileht kasutab Decathloni logo ja brändi, kuidas see siis teie oma pole? Igatahes, kohapeal me targemaks ei saanud.

Lõpuks lõime käega. Sõime kebabi, käisime Primarkis riidehilpe ostmas ja võtsime takso. La Zenia Boulevard ees bussipeatuse kõrval on taksopeatus ja elav järjekord. Kodusõit läks maksma 20€. Maksime küll kümneka rohkem kui bussidega, aga saime aru, et see bussidraama pole seda säästu väärt. Järgmine kord lähme kohe taksoga.

Lõpuks lahendasime asja nii:

Kuivati ja naise ratta tellisime otse Media Markt veebilehelt.
Endale tellisin ratta jälle Amazonist.

Äsja sai keskmisele poisile sealt ratas soetatud ja hinna/kvaliteedi suhe on täitsa paigas. Välimus on hea, aku peab kenasti ja laps on väga rahul.

Panga rindel on ka uudiseid. Saime CaixaBank managerilt pika kirja. Kokkuvõttes: nad tahavad saada palju rohkem (tõlkimised ja dokumendid), kui alguses välja reklaamiti. Enne kui me seda täitma asume, astume korra Sabadell pangast läbi.

Rääkisin ka maakleriga ja ennäe imet - tagataskust tõmmati järgmine kontakt: Bankinteri panga direktor. No vau! Kus kohast ja kuidas neid kontakte siin niimoodi jagatakse? Meil peaks vist taskus kõvad miljonid olema, et selliste autoriteetide poole üldse pöörduda... aga noh, kui meid kuidagi aitab siis mulle sobib.

Ühesõnaga, bürokraatiaga on hoog sees. Kavatseme peatselt ka juristiga koostööd tegema hakata ja loodame, et uue aasta alguses saame mingeid konkreetseid vastuseid. Teine kuu Hispaanias on peatselt täis. Meile endiselt meeldib ja mingit "tagasilööki" emotsioonides pole toimunud. Tahaks vaid lõpuks oma enda elamist omada.

Hispaania pangakonto avamine mitteresidendile: Kulud ja protsess - CaixaBank

Andre Kalda — Wed, 24 Dec 2025 00:00:00 +0200

Järgmine kadalipp läbitud... või kas ikka on? Pangas saime käidud. Hommik algas rutiinselt: väljavõtted printerist soojana kätte ja maakleri saadetud pin Google Mapsi. Pull lugu oli aga see, et naise eelneval päeval tehtud transpordiplaan juhatas meid pärale jõudmise asemel hoopis kuhugi uugametsa - pigem oli see minu viga.

Panga kontorini oli minna 10 kilomeetrit ja meil oli aega veidi üle tunni, et kohale jõuda. Bussiliiklust me alles õpime ja selle lühikese ajaga polnud uut plaani võimalik kokku panna. Tõuksil oli aku õnneks täis ja esialgu mõtlesime, et liigume siis tõuksi/rattaga - isegi kui tagasi peab veidi jalgsi tulema, sest aku poleks nii kaua vastu pidanud.

Olles 5 minutit sõitnud, saime aru, et see on täis lollus. Väljas on 10 kraadi, tuul lõikab ja väikse lapsega on see üritus pigem nagu mingi missioon Alaskal. Okei, naisel tuli hea idee: vaatame pumptracki kõrvale, ehk näeme taksosid. Nope, null taksot. Otsustasime siis küsida abi lähedalasuvatest pubidest ja restodest, et ehk saavad takso kutsuda (oleme varem Torrevieja taksoga kokku puutunud ja takso tellimine on ilma keeleoskuse ja kogemuseta pea võimatu).

Astusin esimesest uksest sisse ja no tore – kasiino. No vahet pole, hasartmängud või mitte, ongi ehk lihtsam võimalus taksot saada. 15 minutit hiljem saimegi takso ja jõudsime panka isegi 10 minutit varem kohale.

Meid pidi vastu võtma pangakontori manager täpselt kell 12:00. Saime kena 25 minutit oodata. Meie naisega oleme aga sellised tüübid, kellele hilinemine ei istu ja teiste järel ootamine tõmbab "sae käima". Eriti kui lapsel on uneaeg peale tulemas.

Manager ise oli aga väga abivalmis ja rääkis täpselt, mida me seal nüüd siis täitma hakkame ja millele me alla kirjutame. Mitte residentidena ja Eesti riigis elades oleme nende jaoks kõrgemas riskitsoonis ning rahade liikumist kontrollitakse hoolega. Kõigepealt siis avatakse pangakonto, aga selleks peab neile kõik sobima. Alla saime koha peal laadida panga äpi ja enamus edasisi toimetamisi saame teha onlines.

Hinnakirja poolest on lugu selline: kvartali kulu ühel näol on 35€. Hinnasilt on ikka päris kirves, aga selle eest pakuti meile "hüvesid", mis võtsid korraks kulmu kergitama. Näiteks:

3 tundi koristusteenust aastas.
3 tundi remondimehe teenust aastas.
Ja muud sellised "hüved" veel. Iseasi kui palju tegelikult neid üldse kasutama hakkab

Mingeid lisakohustusi ei teki ja konto saab iga kell kinni panna. No igal juhul parem kui UCI-s maksta 300+ eurot lihtsalt selle eest, et teada saada, kas oled üldse laenu vääriline. List hüvedest saadetakse siis, kui konto on avatud – hetkel oleme ootel. Laenutaotlust teha ei saa enne, kui konto olemas, aga siis käib suhtlus ja paberimajandus juba veebis.

Maakleri tutvustest ilmselt mingit tolku väga polnud, peale selle, et ta kiirustab manageri takka, et me vastused kiiremini kätte saaks. No maakleri töö ongi müügitöö, ta tahab raha saada ja kiirustab kõiki osapooli, et mõtlemiseks aega ei jääks. Mina aga olen enda peas otsustanud, et üks tiir objektil tuleb kindlasti veel teha. Ehitajale poetan pihku terve "eepose" tehniliste küsimustega ja nendele tahan vastuseid saada, enne kui juristi ja broneeringuga edasi tegeleme - loomulikult kui me laenu ka saame.

Tagasi tulime samuti taksoga ja see edasi-tagasi lõbu läks maksma umbes 40€. Käisime Rojales linnas, mis tundus meile tegelikult väga sümpaatne. Autot meil siiani pole ja ilmselt niipea ei tule ka, kuigi paneb mõtlema, kui saad veidi Torreviejast välja, et avastada ka muid piirkondi. Vaatame, mis aeg toob, ilmselt võtame mingi aeg uuesti plaani rendiauto.

Aga nüüd on jõuluaeg käes. Esimene praad on söödud ja õhtused ettevalmistused tehtud. Mingit suurt prasnikut me siin pidama ei hakka, aga lastele üritame veidi meeleolu ikka luua. Üks tore naaber on ka meil selle jaoks kaasatud ja eks näha ole, mis õhtu toob.

Häid jõule!

Torrevieja sissekirjutus ja koolikoha taotlemine: Meie kogemuslugu

Andre Kalda — Mon, 22 Dec 2025 00:00:00 +0200

Kirjutan mõned päevad tihedamalt, et kogu see paberimajandus ja bürokraatiamöll meeles püsiks - ehk abistab see kedagi tulevikus. Käisime täna Ayuntamiento de Torrevieja (linnavalitsuses) ning seal lähedal asuvas Concejalía de Educación (haridusametis).

Olime enne teinud kõva kodutööd, tehisintellektiga mõtteid põrgatanud ja plaani paika pannud. Eelneval päeval printisin pabereid välja nii, et printerist sädemeid lendas. Andsin talle isegi päeval puhkust ja tõmbasin õhtul jälle masina käima. Tegelikult suitses masin veel samal hommikulgi, kui me viimaseid koopiaid tegime ja bussi peale ruttasime. Pabereid tundus olevat rohkem kui küll ja muidugi mitmes eksemplaris.

Enne kui pikemalt edasi räägin, siis oluline märkus: meie kogemus ei ole kindlasti järgmise inimese kogemus. Kõik sõltub sinu paberitest, konkreetsest ametnikust, tema tujust, kellaajast, tähtede seisust, vererühmast ja muust sarnasest. Sellega tahan öelda, et kui sul on raha ja närve kulutada ei taha, siis üks jurist teeb sellised tavalised toimetused eurode eest sinu eest ära (summat ma tegelikult öelda ei oska).

Esietendus linnavalitsuse laval

Bussijaamas seistes vaatasime Google Mapsi, et teada, kus peatuses maha tulla. Lugesin ka ametiasutuse arvustusi ja minu peas hakkas kohe analüüsija tööle - käisin läbi umbes 10 erinevat stsenaariumi ja mõtlesin neile vastused valmis. Ma tahan alati olla ette valmistunud, kuigi harva läheb asi nii, nagu ma planeerin.

Kohale jõudes võttis meid vastu naisterahvas. Mingeid järjekordi polnud ja olin veitsa hämmeldunud. Ta ulatas meile 4-lehelise blanketi, mis oli loomulikult puhtas hispaania keeles, palus selle ära täita ja minna kõrvalolevasse hoonesse. Kui esimesest majast jäi üpris ilus mulje, siis teise hoonesse sisenedes oli tunne, nagu läheks kuskile etendusele. Ruum oli toole täis, inimesed istusid ja ees ootas "lava" 9 putkaga.

Ma olin ju valmistunud, mis te arvate, et ma ei saa hakkama või? Hõlmad laiali, läksin tühja putka leti juurde, laotasin oma dokumendimapi sinna laiali, telefon taskust välja ja kukkusin blanketti täitma. Olin täiesti süvenenud - naine ja lapsed kadusid taustalt ära ja mina olin laval, tegemas oma parimat esitust. AI-tõlk ja "virtuaalne jurist" telefonis abistamas, täitsin lahtreid.

Vahepeal kuulsin taustalt mingeid numbreid ja tähti. Kõne naisele: "Meil oleks tegelikult järjekorra numbrit ka vaja!" Täidan edasi. Tuuakse järjekorra number. Jõudsin paberisse nii süvitsi minna, et sain aru – ühele lehele mahub vaid 4 inimest. Jälle kõne naisele: "Meil on üht blanketti juurde vaja!" Mul polnud õrna aimugi, mida ma sel hetkel täpselt mõtlesin, aga siht oli konkreetne: Siit me ilma registreerimiseta (Empadronamiento) ära ei lähe!

"No ingles" ja reaalsuskontroll

Lõpuks tuli minu number. Let's go. Ma arvan, et see hetk oli nagu slow-motion filmis, kus ma enne istumist hõlmad laiali löön ja prillid eest võtan: "Hola!"

Vastuseks tuli "Hola" ja pikk-pikk hispaaniakeelne jutt ametniku poolt. Mina viisakalt: "Sorry?" Ametnik tuimalt vastu: "No ingles." See oli hetk, kus ma sealt filmist tagasi reaalsusse prantsatasin ja sain aru, et seda võitlust ma oma kolme hispaaniakeelse sõnaga ei võida. Hakkasin pabereid ette libistama ja ma ei tea, mis juhtus - ametnik kukkus klaviatuuril trükkima, süvenes paberitesse ja ühel hetkel ulatas mulle dokumendi, rääkides jälle pikalt hispaania keeles.

Ütlesin: "Uno momento," ja ulatasin naise telefoni ametniku kätte, mis teksti ära tõlkis. Lühidalt: Me saime elukoha registreeritud! Jessss!

Teine vaatus: Haridusamet

Järgmine siht - lähedalasuv haridusamet või kuidas iganes nad seda Concejalía de Educación kutsuvad. Mõni minut ja olime kohal. Üldmulje oli kena ja vaikne, rahvast ei olnud. Mõtlesin endamisi: "Andre, ärme siin enam 'Hola'-ga laiama hakka, proovime mõnda muud strateegiat."

Ametnik sai õnneks veidi ka inglise keeles hakkama ja saatis mind esimese asjana raamatupoodi. Ei, ma ei läinud sinna lugema, vaid lihtsalt see eepos, mis ma kodus välja printisin, jäi ikkagi väheseks - mõni koopia tuli juurde teha. Selles asutuses läks kõik kiirelt, ootamist ei olnud, lapsed said veel magusat ja ametnik oli igati abivalmis. No kui oleks pidanud ka seal tsirkust korraldama, pidanuks meid ilmselt hiljem kanderaamiga minema toimetama.

Lapsed olid tegelikult tublid, suurt vingu ja kaklemist polnud. Tagasiteel astusime läbi venelaste poest ja võtsime koduteele preemiaks juustupatsi kaasa. Homseks panga külastuseks oleme veidi vähem valmistunud, aga loodame maakleri peale, kel seal käpp sees. Hommikul tõmban printeri jälle käima ja saame selle kogemuse ka kätte.

Kogu sellest paberimajandusest teen Hispaania info lehele uued sektsioonid koos meie kogemuste ja juhistega. Märgin kogu loo juures ära, et me oleme naisega väga palju ka Eestis igasugu paberimajandusega pidanud kokku puutuma ja oleme suhteliselt karastatud. See tähendab, et kui sa ise sellist kadalippu läbi teha ei taha, siis jurist on su parim sõber, for real.

Päike, meri ja... prussakad: Mis meid Hispaania elu juures tegelikult närvi ajab?

Andre Kalda (naise mõtted) — Sun, 21 Dec 2025 00:00:00 +0200

See postitus on sündinud koostöös naisega. Seekord on just tema see, kes tundis vajadust veidi teistsugustest teemadest rääkida. Pehmendasin teemasid, et mitte jätta muljet, nagu me ainult viriseksime. Ja tegelikult need kogemused varieeruvad suuresti sõltuvalt sellest, millises Hispaania piirkonnas sa täpsemalt pesitsed.

Siin on aga aus sissevaade nendesse "teistmoodi" hetkedesse meie uues kodulinnas Torreviejas.

Alustame kohe ausalt: Hispaania on imeline. Päike, meri, inimesed, toit… aga nagu iga päris elu puhul, on ka siin asju, mis ajavad lihtsalt keema. Ja ei, ma ei räägi ainult sellest, et "harjumise asi". Mõned asjad ongi päriselt närvidele käivad.

Paberimajandus ehk lõputu ring

Ma ei pea vist seda teemat pikalt avama, sest kõik, kes on Hispaanias midagi ametlikku ajanud, saavad aru. Iga asi, mida millekski vaja on, nõuab laadungit pabereid. Siis vaatab üks inimene need üle ja saadab sind teise juurde. Sealt edasi kolmanda juurde. Ja lõpuks selgub, et puudu on üks paber, millest keegi alguses ei rääkinud.

Tulemuseks? Siiani ei ole meil:

sissekirjutust
kooli
trenne

Aga paberid…paberid on olemas. Või noh, peaaegu.

Niiskus, mis ajab hulluks

Olen niiskust varem tundnud Tais ja Sri Lankal. Seal paned pesu kuivama, see ei kuiva ära, aga vahet pole - oled puhkusel ning väga ei mõtle sellele. Viid pesumajja ja järgmisel hommikul on kõik tip-top. YOLO.

Aga siis? See ei ole puhkus. See on argipäev.

Õues pesu ei kuiva, sest päike põhimõtteliselt ei paista meie hoovi.
Toas pole kahjuks ruumi kuivatamiseks ja kuivati ei mahu kuhugi.
Aknad on seestpoolt märjad ja niiskust tunned igal pool.

Meil on igas toas niiskuskogumisanumad ja 1,5 kuuga on need äereni vett täis. Tellisime lõpuks elektrilised niiskuse eemaldajad. Ootame, hoiame pöialt ja loodame, et need päästavad meie vaimse tervise (ja seinad, laed).

Prussakad ehk uus hirm, mida ma ei tellinud

Kes teab, see teab - Eestis oli meil lemmikloomaks veel habeagaam Arthur. Kahjuks ei saanud ta dokumentide puudumise tõttu meiega kaasa reisida. Koos Arthuriga kolis meie ellu omal ajal terve pande putukaid, keda ma talle toiduks kasvatasin. Ma ei oleks eladeski julgenud neid palja käega katsuda.

Ironiline on see, et nüüd, Hispaanias, on prussakad täiesti tavaline nähtus. Ühel päeval hoidsin natuke terrassiust lahti, et päikest tuppa lasta, kui meie magamistuppa marssis üks suur, paks ja rasvane cucaracha. Ma karjatasin nii, et terve öö kurk valutas. See polnud mingi tavaline karje - see oli nagu ellujäämisrefleks. Kunagi kasvatasin prussakaid vabatahtlikult, nüüd tean, et minu piir jookseb sealt, kus prussakas tuleb kutsumata külalisena.

Koerte väljaheited ja prügi - igal pool

Siin on igal inimesel 2–3 koera. Tore. Loomad on armsad. Aga need junnid… need on igal pool. Terve linn on sõna otseses mõttes sitta täis. Sa ei saa nautida sinist taevast ja kollast päikest, sest kui sa korraks nina taeva poole tõstad, oled juba mitmest hunnikust läbi astunud.

Ja tavaprügist ma ei hakka pikalt rääkima, leidub sedagi nii ühes kui teises kohas. Lisaks süüakse siin massiliselt sihvkasid ja nende koored on igal pool. Pingid, mänguväljakud, kõnniteed. Mega häiriv.

Ehituskvaliteet ehk "ah, värvime üle"

Siin tehakse asju teistmoodi.

Variant 1: Lähed poodi, ostad kõige suurema tünni valget värvi ja värvid kõik üle: aia, maja, lae, põranda ja sissesõidutee. Ilma teipimata, ilma ette valmistamata. Niiskus seinas? Hallitus? Pole probleemi - valge värv peale ja valmis.

Variant 2: Paned maja müüki nii nagu on. Seebikarbiga tehtud pildid, mustad nõud laual, trussikud kuivatusrestil ja WC-pott, mida pole enne pildistamist vaevutud isegi loputama. Ja müügis! Täiesti normaalne.

Kokkuvõtteks

Ma ei vihka Hispaaniat. Kaugel sellest. Aga mõni asi ajab siin lihtsalt nii närvi, et peab välja kirjutama. Võib-olla on see kultuuriline erinevus, võib-olla harjumise asi… ja võib-olla ongi mõned asjad lihtsalt halvasti, ükskõik mis riigis sa elad.

Homme paistab jälle päike ja närv läheb natuke rahulikumaks. Vähemalt seni, kuni ma järgmise koerajunni sisse astun.

Mõtlesin, et ütlen veel oma sõna sekka naise muljete peale.

Cucarachad - teatud piirkondades täiesti tavaline nähtus, nothing special. Ämblikud on välja surnud, sest neid näinud pole, päriselt.
Koera väljaheited - suuresti tingitud prügikastide puudusest tänavatel ja vanemate inimeste mõtteviisidest või ehk seljahaigustest?
Niiskus - jah, asi on isegi hullem aga see kestab siin piirkonnas ilmselt detsember - jaanuar, siis läheb soojemaks.
Ehituskvaliteet - peale valgeks värvimise, meeldib neile "uued köögid" ka sisse panna. Ilmselt antakse Eestis selliseid tasuta ära või viiakse otse prügimäele. Üldiselt käivad väited siis umbes 120-180k € kinnisvara kohta Torreviejas.

Kodulaen Hispaanias: Panga kadalipp, kinnisvara varjatud vead ja e-poed

Andre Kalda — Fri, 19 Dec 2025 00:00:00 +0200

Jõulud lähenemas ja minul lõpuks puhkuse aeg käes. Käisimegi vanema poisiga koos seda maja vaatamas, mis siin meie lähedal asus ja 140 000€ maksis.

Kohale jõudes võttis meid vastu hispaania maakler - null ingliskeelset sõna. Selle kinnisvara puhul oli jälle tehtud see vana hea trikk (mitte et ma seda juba mööda kõndides märganud poleks): kõik oli valge värviga tuimalt üle võõbatud. Mis aga oli maaklerile endalegi "üllatuseks" - teise korruse magamistoas ja koridoris laiutas seinal selline 2-3 m² suurune niiskuskahjustuse laik. Vesi oli tulnud otse naabri terrassilt. No ega sellega see vaatamine põhimõtteliselt lõppeski. Üldiselt nägi see seest välja täpselt samasugune nagu too eelmine 160 000€ maja – KOHUTAV! Ma võiks ju ehitada ja nokitseda, aga ulatuslike niiskuskahjustustega, mis on tingitud naabri veast? Never!

Ja siis nüüd see päris unistuste maja. Käisin vaatamas, seekord maakleriks rootslane ja vastu võttis objektil ehitaja esindaja. Maja on ligi 200 m² – kolm korrust ja maa-alune garaaž, neli magamistuba ja kolm wc. Tegemist on 9 maja\ridaka kompleksiga, kus on suur roheala ja ühine bassein. Infra on selles linnas hea ja uusi maju kerkib igale tänavale (vähemalt nii tundus erinevatelt tänavatel mööda sõites).

Maja mulle meeldis. Lõunamaa kohta annaksin kvaliteedile 7.5 punkti 10-st. Ma olen ehituse koha pealt üpris kriitiline ja paremat kvaliteeti on siin ilmselt raske soovida. Kaalusime plussid ja miinused läbi ning asusime pankadega läbirääkimisi pidama. Nende plusside ja miinuste puhul võib siin eepose kirjutada, sest ma olen üpris analüüsiv inimene aga jätame seekord vahele.

Siin algab aga tõeline huumor. Kuna me pole veel Hispaania residendid ja meie kodakondsus on panga silmis "riskante" (võite ise arvata, millise naabri pärast), siis on laenu saamine pehmelt öeldes keeruline. Iga panga juurde roomama minna pole mõtet. Näiteks UCI tahab meilt 340€ + KM lihtsalt selle eest, et nad üldse vaataksid, kas me oleme piisavalt sobilikud või liiga vaesed nende jaoks. Aitäh, aga proovime esmalt teisi panku nagu CaixaBank. Kui me selle kadalipu kunagi läbime, panen kogu info hispaania info vahelehele kirja – juhuks, kui kellelgi Eestis see lörts ja pori üle viskab.

Lisaks olen viimased 2-3 nädalat naisele ja endale elektriratast otsinud. See on nagu lõputu ring:

Wallapop: ehk Eesti "Osta.ee" - Leian sobiva ratta, siis selgub, et laadijat pole (loe:varastatud)
Temu: Tühistatakse tellimus kohe pärast maksmist. Ja nii mitu korda, miks sa siis üldse müüd?
Facebook Marketplace: Inimesed lihtsalt ei vasta.
Amazon: Sobiv ratas on olemas, aga siis ei sobi järsku pangakaart või koduaadress ja pannakse samamoodi punane lipuke külge, et tõesta nüüd et sa pole mingi küberkurjategija vms.

Nagu päriselt, kas ma pean selle ratta ise ehitama või? Rääkides teenustest, siis Amazon ES on tehnika osas tegelikult super. Tellisin kaks Samsungi 27-tollist monitori ja need olid ukse taga 2 päevaga. Nagu oleks naabertänavast toodud.

Kui aga laiskus peale tuleb, siis Glovo äpp päästab päeva. Tegime vanema poisiga naise äraolekul testi ja tellisime McDonald'sist süüa – kuller oli ukse taga 20 minutiga. Väga mugav, sealt saab tegelikult ka igasugu kaupa erinevatest poodidest koju tellida.

Jõuludeks meil suuri plaane pole. Teame, et siin ja naaberkülades peetakse jõululaatasid, kavatseme need läbi käia ja lihtsalt olu nautida. Järgneva nädala algul saame megalt möllata hispaania bürokraatiaga aga räägingi siis kui nende asutuste uksed läbi kolistatud.

Koolisüsteemi kitsaskohad, kividega loopivad lapsed ja unistuste kinnisvara

Andre Kalda — Sat, 13 Dec 2025 00:00:00 +0200

Maja on müüdud ja naisel trip Eestisse tehtud. Lasime veel enne notarit kiirelt lepingusse mõned punktid sisse panna, mis müüjat veidi paremini kaitseks - just nimelt selle "puuküürniku/ostmise" trendi pärast. Parem karta kui kahetseda. Uued omanikud on aga meist nooremad, neil on ka koer - tundusid väga chillid. Hoian pöialt, et ka naabritega tulevane suhtlus oleks hea, et uued omanikud ei peaks homne päev trelli kätte võtma ja et ka meil edaspidi selles osas vaikus oleks. Maaklerit soovitaks iga kell ka teistele - Jana Kivi.

Enda emotsioonid selles osas on pigem tagasihoidlikud. St. meil ei olnud enam tegelikult teist valikut kui müüa, sest maja jäi pere jaoks väikseks ja 7 aastat ehitust (mitte igapäevast) mulle piisas, vähemalt selle maja jaoks.

Hispaanias on seisud pigem rahulikud aga mõtlikud. Pidin naise äraoleku ajal meie "unistuste maja" vaatama minema, aga maakler teavitas, et ehitaja on kohapeal vaid lühikest aega ja just siis on uksed kinni, kui mina siit koopast ehk arvuti tagant välja saan.

Selle majaga on aga üks "aga". See asub piirkonnas, kus lähedal asuvas linnas olid ulatuslikud üleujutused 2019. aastal. Selles piirkonnas on ennustatud 100 aasta jooksul vähemalt ühte sellist suurujutust. Tol aastal purunesid ka niisutuspaagid ja tänu sellele olid kahjud veel suuremad. Olukord oli lausa nii kriitiline, et linnapea lasi maantee ära lõhkuda, et tulvaveed linnast välja juhtida. Peale seda juurutati plaan - "Plan Vega Renhace" , millest enamus on ellu viidud ja mis peaks tulevikus linna ja selle lähistet kaitsma.

Kas see paneb mõtlema? Jah... Aga maja esimene korrus on maapinnast umbes 1m kõrgusel, seega kahjud oleksid ohu korral ilmselt väiksemad. Lisaks on maja kolmekordne ja garaaž maa all. Eks tuleb läbi mõelda, kuidas tulevase ohu eest end kaitsta kui ostuks läheks - ostad geneka, veepumba, liivakotid ja muu sellise jura valmis ja ei mõtle sellele edaspidi. Nii hirmul olles ei saaks ju kuskil elada, me poleks ju siis Hispaaniassegi tulnud.

Siin lähedal 700m kaugusel on ka üks maja müüki tulnud, mis maksab 140 000€. See vajaks investeeringut, et endale sobivaks ehitada (see ei tähenda, et poleks elatav). Ilmselt võtame ka selle vaatamise plaani, sest meile praegune asukoht üldiselt meeldib. Lihtsalt need kaks kinnisvara on väga erinevad - uus ja vana.

Enne Hispaaniasse tulekut osalesime naisega ühel veebinaril - Hispaania piirkondi tutvustav veebinar. Soovitan ka kindlasti teistele, väga hästi informeeriv ja inimesed, kes tutvustust tegid, teadsid, millest räägivad. Sellega seoses sain äsja kätte ka digiraamatu ja lisan siia Rannikupiirkondade ülevaate, et oleks teile ka lühikokkuvõte näha, kui keegi tahaks ikkagi päikese kätte tulla. Sellega seoses tegime ka esialgsed valikud, kus meie enda maja võiks Hispaanias asuda.

Turul pole käinud, poenimekirjasid pole jõudnud ei Instagrami ega siia lisada. Mul aga tuleb nüüd lähiajal puhkus ja siis saab rohkem tegeleda.

Kooli osas olen vanema poisi Eesti koolis hullult pettunud. Poiss õpib enamjaolt viitele ja kodutööd on õigel ajal esitatud. Siin Hispaanias pole ta veel koolikohta saanud, seega vajasime pikendust koduõppe osas ning ka uusi õpikuid/töövihikuid. Mida meile aga ei antud? Õpikuid. Põhjendus: "uut otsust pole vastu võetud". Normaalne seis, ma ütlen. Need on täpselt need asjad, mis mind sisemas nii põlema panevad, et võtaks eralennuki, lendaks kohale ja küsiks, mida see juhtkond täpsemalt siis välja pakub... Tegu pole 9. klassi lõpetajaga, vaid 2. klassi õpilasega, kellel õppimine korras ja õpetajad rahul. Ühesõnaga pettunud. Aga ehk saab nüüd siin ka poisi koolitaotlusega edasi tegeleda, sest passipildid on olemas ja muud paberid korras.

Üks tore seik veel. Meil on siin lähedal väike kodupood, mille kõrval asub kool ja pisem mänguväljak, kus me vahetevahel jalgpalli mängime. Seal on igasuguseid marakratte ja üks tore poiss arvas, et ilgelt lahe on kive loopida teiste suunas. Üks nendest lendas meie pisema suunas. Võtsin sammud tema poole ja kummipael, millega ta neid kive loopis, sai prügikasti visatud. Sellega aga too saaga ei lõppenud (enne seda ta veel surkis mingit surnud lindu noaga, tase omaette).

Ühel päeval siis helises uksekell ja kuulsin mingit toimetamist all. Rõdule vaatama minnes nägin sama kutti, kes kividega loopis ja tema kõrval poissi, kellel olid lilled käes. "No kuulge, mul naist pole kodus, aga ühe vabanduse võin vastu võtta küll," olid minu mõtted. Läksin alla, küsisin, mis soov on ja need hoopis müüvad lilli! Kooliekskursiooniks koguvad raha... what? Siin on teisigi olnud, kes müüvad mingeid käepaelu jne, no okei, teeme lastele head meelt. 2€ punt lilli. Raha sai lapsele antud ja läksin ise üles. Mõne aja pärast alla tulles küsisin poisilt: "No, kus lilled on?" Ja tal oli üks väike armetu vars käes. No oleks võinud ju arvata, eksole... Poiss oli kuri, mina mitte nii väga üllatunud. Marakratid 2€ või kahe pulgakommi võrra rikkamad, meile uus kogemus, millest õppida.

Ühesõnaga, Eestiga on asjad suht ühel pool. Mul on ülimalt hea meel, et mu vanemad, tädimees, tädi, naabrid jt aitasid Eestis viimaste tegevustega tegeleda. Koristasid, aitasid kolida, lõid auto läikima, transport ja igasused muud tegevused, millega me jännis olime. Mul on tunne, nagu võtaks Kuldgloobust siin vastu, sest kõiki ei jõuagi ära tänada. Peab nad nüüd siia lennutama, veinipokaali ette viskama ja mõne toreda tegevuse leidma, et nad saaks ka seda poolt nautida, mida me siin hetkel teeme (ma muidu täiskarsklane, aga naine cheatis ise teadmata ja jõi ühe 2-promillise õlle kogemata ära, pidin lihtsalt mainima).

Kinnisvaraotsingud Torreviejas: Maaklerite trikid ja majade hinnad

Andre Kalda — Wed, 10 Dec 2025 00:00:00 +0200

Jõulud hakkavad vaikselt lähenema. Pole tegelikult meie esimesed jõulud Eestist eemal - oleme korra ka Egiptuses pühi pidanud ja päris äge oli (tookord oli naise poolne suguvõsa ka suuresti kaasas). Jõulupraadi olen ma siin aga juba saanud! Naine ostis kohalikelt eestlastelt igasugu eesti toidukaupa kokku, seega suurt igatsust jõuluprae järele veel tekkinud pole. Kõik on olemas.

Lubasin mingi aeg teile nii toidukaupade kui ka turuhindade osas põhjalikku ülevaadet teha. Aus ülestunnistus: siiani pole muude toimetuste kõrvalt jõudnud tšekke sisse skännida, et AI tööle panna ja oma aega säästa. Olen naisega paralleelselt Instagramis storysid jaganud, aga pean seda maailma veel ise kõvasti õppima. Otsustasin, et pigem kajastaks kõike seda visuaalset ja hinnainfot Instagramis kui otse siin blogis. Teen ilmselt kõikide poodide osas eraldi highlightid ja viskan pildid või lühivideod hindadega sinna. Info tuleb, aga mitmes formaadis.

Oleme ise vahepeal usinalt majaotsingul. Tegime nüüd ka oma esimese tuuri maakleriga, siinsamas linnas Torreviejas. Maja pidi asuma meist ca 700m kaugusel. Kohale jõudes vaatasime aga maakleriga tõtt ja mida polnud - maja. No hea nali ikka küll. Too maakler oli hoopis vahendaja ja sai Google Mapsi pini, mis oli täiesti vale koha peal. Tema autoga võtsime siis sõidu ette ja 15 minuti pärast jõudsime õige maja juurde.

Pildid ja tegelikkus - no täiesti erinev ooper... Majal oli tehtud mingi kiire maalerdustöö tiir. Enamus asju oli valge värviga üle võõbatud, nii et aed ja taimed olid ka "kogemata" pintslit näinud. Üldmulje? Suht kohutav. Väike, kopitushais sees. Ülemise korruse tuba oleks sobinud pigem midgetile, sest kõrgema koha peal olles pidi ikka pead allpool hoidma. Väliala oli samuti olematu.

Aga meid viidi vaatama ka sealsamas üle tee asuvat teist objekti, millest me teadlikud polnud. Nende kinnisvarade hindade vahe oli umbes 5000€.

Ja teate mis, see teine jättis täitsa hea mulje! Terrass oli suurem, kõrge aiaga piiratud ja privaatne. Alumise korruse köök ja elutuba olid avatud planeeringuga jne. Üks miinus oli ka - ilmselt mäletate seda "Eluga Hispaanias" saadet? Seal poe trepil oli koht, kuhu pea võis ära lüüa. No seal oli täpselt samasugune koht. No idea, kes see tark arhitekt oli. Aga jah, tunni ajaga kaks täiesti erinevat maja samas hinnaklassis ehk umbes 160 000€. Maakler ise oli inglane, 7 aastat Hispaanias elanud vanem härra, väga sõbralik ja viskas meid pärast koju tagasi ka.

Tegelikult oleme leidnud endale ideaalse kodu ka, mis meile mõlemale hullult meeldib. Need kodud valmivad aprillis ja demomaja on valmis. Planeerime vaatama minna, aga selleks vajame siin autot ja aega.

Naine teeb nüüd tripi Eestisse. Tal on kaperavi ja hambad reas nagu sõdurid hommikuses rivistuses. Kena, peab veel väikse külastuse arstil tegema. Mina siis jään vanema poisiga jalkat taguma või mida iganes me siis sel ajal välja ei mõtle. Oleme siin üht-teist tegelikult üles ka filminud ja saab äkki Instagramis näidata, millest need jalkapoisid siin tehtud on.

Esimene kuu Hispaanias: Kulud, kinnisvarahinnad ja elekter

Andre Kalda — Mon, 01 Dec 2025 00:00:00 +0200

Esimene kuu on möödunud. Teen teile hästi lühikese kokkuvõtte sellest, mida siiani õppinud oleme:

Talvel võivad ka meil harva öösel/varahommikul temperatuurid väga madalale langeda ~ 5 kraadi, kuigi päeval on soe.
Hispaanlased on üldiselt väga sõbralikud.
Toidukaupade hinnad on üllatavalt soodsad.
Lapsed on sotsiaalsed ja jalgpallimängu tiimikaaslasi leiab lihtsalt.
Palju liigeldakse jalgratta/elektritõuksi abil.
Kohalikud ei ole väga digitaalse eluga kursis ja inglise keel on 10 palli süsteemis tugev 5 - saavad hakkama, aga käte-jalgade abi kulub marjaks ära.

Ilmselt piirkonniti võivad need punktid veidi varieeruda.

Aga meil on tegelikult häid uudiseid ka! Auto sai müüdud! Tädi aitas selles osas hästi kaasa ning auto läks tuttavale inimesele. Thank god, ei mädanegi talve jooksul ära... Kui kedagi peaks huvitama, siis auto oli liisingus ja rahaliselt jäin nulli, ise olen rahul.

Ja teine, veel parem uudis on see, et maja on broneeritud. Huvilisi oli ka maakleriga müües palju ning lõpuks isegi soovijaid mitmeid. Maja läheb nüüd hindamisele ja notariaeg on ka enam-vähem paigas. Ka selles osas on suur kergendus, et ei pea topeltkohustusi taguma, sest kütteperioodil on arved nagunii suuremad (k.a Hispaanias).

Mis aga muret valmistab, on meie enda elamise otsimine siin. Tegime veidi uurimistööd jälle kinnisvara osas. No vot ei teagi nüüd, kas siin iga nädal hinnad tõusevad või mis toimub... Enne siia tulekut tundusid hinnad nagu mõistlikud, aga nüüd on tunne, nagu oleks veitsa peaga vastu seina jooksnud.

Oleme kahe valiku vahel:
1. Kas hakkame uuesti möllama ja lähme sama teed mis Eestis – ostame nn "peldiku" ja ehitame üles.
2. Või aitab, päriselt. Ostame uue... chill and grill.

Ei tea, raske valik. Ühes asjas oleme vist perekeskis kokkuleppe saavutanud: hakkame uut üürikat otsima Costa Calida suunal. Miks siis? Hinnad on hetkel veel paremad (ei tea küll kauaks), aga me oleme seda meelt, et kui me ei saa sama hinnaga sellist elamut nagu meile meeldib Eestis, siis siin Hispaanias – olgu see siis kapitaalremonti tehes või uut ostes – jäävad asjad katki.

Et me aga ei peaks stressama ja üle mõtlema, peame ikka asjatundjatega ühendust võtma – maaklerid. Las nemad juhatavad, informeerivad, vaatavad. Nii saame targemaks, hoiame aega kokku ja saame tegeliku pildi ette. Ma ise pakun, et me olemegi veidi üle mõelnud. Siin on veel tihti ka nii, et kinnisvara hinna osas tehakse pakkumisi – 10-20% alla küsida ei ole mingi häbiasi. Arvestama peab aga, et hindadele lisandub ostes umbes 12% (kui ma ei eksi). Kui ükskord oleme sinnamaani jõudnud, siis jagan täpsemat infot, aga nii ostes kui müües tahavad paljud osapooled siin midagi saada.

Me mõlemad tegelikult ootame teise piirkonda kolimist. Üldiselt halbu asju ma väga siin kajastada ei taha, aga ausalt rääkida võin ikka. Praegusel üürikal on 1 faas ja 15A peakaitse. Lühidalt tähendab see, et kõigi korraga töötavate seadmete hetkevõimsus ei tohi ületada 3450 vatti. Veeeriii bäääd. Võrdluseks: veekeetja on ~2000W. Kui veel paremini pilti tahate ette saada, siis nõudekas/pesumasin võtavad sama palju kui veekeetja, st. neid koos tööle panna ei saa (meil boiler on ka koguaeg taga). See, et ampreid vähe on, ei ole ilmselt sellises rajoonis ja bungalote puhul mingi eriline üllatus või avastus, aga noooh meie jaoks küll oli.

Sellised halvad kogemused ja avastused tulevad muidugi ilmselgelt kasuks. Sa tead, mida sa soovid, mida vaadata, mida küsida jne. Palju hullem oleks avastada kõike seda enda ostetud elamul. Nii et all good, saame elatud, päike paistab, hinnad soodsad ja avastusi jagub.

Parque La Siesta Torreviejas ja talvine ilm Hispaanias

Andre Kalda — Sun, 23 Nov 2025 00:00:00 +0200

Kolmas nädal. Olin tööga suhteliselt hõivatud ja perega päevasel ajal tegevusi väga kaasa teha ei saanud. Aga see ei tähenda, et elu oleks seisma jäänud.

Poisid käisid juuksuris – see oli ka nende esimene selline kogemus Hispaanias. Salongiks valisime seekord siin lähedal asuva Kelly's Kutz. Poiste pead lõikas inglanna, kes asus siia elama juba varases eas, ning lisaks soengule andis ta mu naisele uut ja huvitavat siseinfot.

Nimelt poiste jalgpallitrenni osas jääksimegi ilmselt vastust ootama (olen neile nüüd ka eraldi kirjutanud ja vastust siiani pole). Tuleb välja, et Torrevieja Club de Fútbol on siinsetest klubides kõige populaarsem ja sinna tahtjaid on meeletult – pigem on isegi ootejärjekorrad ja katsed, nagu ma ka varem kahtlustasin. Aga siin 4-5 km kaugusel pidavat olema ka teine klubi, kus mängijaid on vähem ja trenni saada lihtsam... võtan järgmisel nädalal aktuaalseks teemaks. Ahjaa, ühe poisi pealõikus maksis 7€.

Oleme nüüd jalgpalli tagunud ikka meeletult. Ma räägin sellest kohast veidi täpsemalt. Tegu on mega suure pargiga – Parque La Siesta – ja tegevusi on seal tegelikult rohkem kui jalka mängimine:

Sealne pumptrack on põhimõtteliselt üks suurimaid Hispaanias – 4000 m².
Pargi enda ala on 44 000 m²... jep-jep.
Seal saab pidada piknikke ja sünnipäevasid.
Väiksematele lastele on palju erinevaid ronimis- ja mängualasid.
Korvpalli-, padeli-, hoki- ja uisuväljak.
Lemmikloomadele agility alad.

Ma ei teagi, kas ma nimetasin nüüd kõik asjad ära. Selle kõige keskel on ka väike kohvikuala.

Ka meie tegime oma esimese pikniku seal – laua taga muidugi, sest maas on tolmu palju (laudu jätkub kõigile). See ei ole ainult selle pargi probleem, vaid üleüldine probleem minu meelest... vihma ju ei saja. Muideks, inimesed peavad ka oma laste sünnipäevasid seal väljas laudade taga (on ka suuremaid laudu ja pinke). See on minu meelest üpris äge – jääb veitsa raha taskusse ja lapsed saavad õues normaalselt pelada.

Jalgpalli osas veel nii palju, et me oleme nüüd vist omaks võetud (well not yet), aga hispaanlased on tõesti sõbralikud. Oleme mitmeid kordi nüüd omale mängule seltsilisi saanud ja lausa tiimid pidanud kokku panema. Üks kutt, kurat, mängis nii hästi, et sain mitu korda atškood. No whatever, minu jaoks oli peamine, et poistel tore on ja nad midagi sellega õpiks (muideks, ma lihvin ka oma roostes oskusi sellega ja saan veitsa füüsilist teha).

Kooli osas nii palju edasiminekuid, et naine sai piltide tegemisel rahaga üle. Hea nali, eksole, aga see photobooth oli meie esimene kõige kiirem võimalus need 10 pilti saada. 5€ pani sisse ja näkemiin. Nojah, pildi tellimus tuli nüüd hoopis Temust ja kuri kiri läks teenusepakkuja poole teele (vastasid ka kusjuures ja ilmselt saab raha tagasi).

Muidu on meil vahepeal ka siin külm. Lumes sumpama ei pea, aga tead, kui kraadiklaasil on 8 kraadi hommikul, siis võtab ikka võdisema küll. Pumbad pidid 2 päeva huugama ja kontoriruumi ostsin pisikese õliradika.

Ja siis veel üks tore üritus tegelikult, kus me käisime. Habanerase keskuses oli jõuluperioodi avaüritus. Meeletu rahvamass, päriselt. Uskumatu, et sellisele üritusele tuleb nii palju rahvast, et terve kaubanduskeskus on puupüsti täis. Sisse jõudes oli mingi järjekord, suure kuusepuu juurest sai see alguse... noh, see oli umbes kilomeeter pikk ja me võtsime ka sappa, ise ei teadnud, mida pakutaksegi.

Käisime piilumas: pakuti leiba ja kuuma šokolaadi. Me muidu ootasime seda 1,5 tundi, aga noh, kids wanted, you know... Neil oli tore, suurem poiss käis GoPro kaameraga ringi ja filmis siis nii üht kui teist ülesse – lumesadu (tööstusliku mullipuhuriga), jõuluvana tulek, erinevad teised jõulukostüümides või maskottides tegelased ja igasugu muud sellist. See sai oli muidu rosina ja šokolaadi sai, väga mõnus pehme ja kuum šokolaad sinna kõrvale oli väga timmu.

Tagasisõit oli selline, nagu oleks sattunud Alaskale (õhtul 20:00 paiku). Me suurema poisiga olime õhemalt riides ja vingusime terve tee tagasi. Soe tee, apelsinid ja järgmisel päeval elu läks edasi – ei külmunudki surnuks.

Ise kirjutasin siin mitmeid õhtuid koodi ja tegin lehte veitsa ümber. Kogume enda kogemusi ja ka muud hispaaniaga seonduvat infot ühele vahelehele, ehk on kellegile abiks.

Selline vähem tegevust kolmas nädal möödas, proovime ikka lähiajal poisid trenni saada ja kooliasjad korda ajada. Automüük edeneb, majal ka huvilis on, siin oleme ikka veel veidi rahulikumas tempos – ehk kuulame, vaatame ja kogume infot.

Torrevieja turg ja kooli registreerimine: Hinnad ja dokumendid

Andre Kalda — Sat, 15 Nov 2025 00:00:00 +0200

Ja juba ongi teine nädal läbi. Alles minumeelest kirjutasin, et aeg siin väga ei liigu ja seisaks nagu koha peal. No ilmselt sellepärast, et ühe päeva sisse jäi väga palju erinevaid tegevusi ja tunne oli, nagu päev ei lõppekski.

Käisime sel reedel turul – Mercadillo de Torrevieja. See on avatud igal reedel ja asub meist umbes 15 min rattasõidu kaugusel. Muide, selle kõrval on ka mitmeid jalgpalli muruplatse ja staadion. Ega väga ei teadnud, mida oodata... kohapeal avanes ikka päris äge vaade. Melu oli päris kõva (isegi hooajavälisel ajal), rahvast palju, muusika käis mitme müügipunkti juures, müüjad ise kutsusid kõva häälega ostma või viskasid nalja.

Kaupa leidus küll igasugust: riideid, pisielektroonikat, mänguasju, söögipunkte, juur- ja puuvilju jne. Meie läksime konkreetselt värskeid asju ostma ja hinnad on ikka mega, ausõna. Õunad, mida väga siin minumeelest ei kasvatata, on ka odavamad kui Poola õun Eestis, maitselt väga mahlased ja magusad. Suur osa puu- ja juurviljadest oli kilohinnaga umbes 1€. Ma kindlasti teen ühe korraliku tuuri järgmisel korral ja pildistan/filmin hinnad ülesse, et reaalset tõestust ka oleks, aga me olime kindlalt üllatunud.

Meie ostsime õunu, banaane, mandariine, apelsiine, pirne, ploome, kurke ja tomateid (ilmselt midagi veel, aga kohe ei tulegi meelde). Ostsime ka loomulikult naise lemmikuid churrosid ja mina valisin trühvleid.

Tagasiteel koju sai ikka kino ka. Sõitsin ühest äärekivist alla ja apelsiinikott lendas laiali... olime kodule väga lähedal ja liiklus oli õnneks väiksem. Ahjaa, neid apelsiine oli muidu 5kg (hinnaga 4€), et võite siis ette kujutada, mis seis meil hetkeks oli. Pidime ju koju minnes ikka kaamleid mängima. Turul käimisega otsustasime siis nüüd nii, et proovime nädala jagu värsket kokku osta ja nii hakkama saada.

Poiste jalgpalli osas leidsin ülesse kohaliku jalgpalliklubi Torrevieja Club de Fútbol ja täitsin mõlema jaoks vormi ära. Ametlikku kodulehte neil polegi ??, nii et mul pole õrna aimugi, mis päeval ja kellal on trennid, mis see maksab ja kes on treenerid. Õnneks leidsin nende Instagrami lehe ja sealt leidsin Google Formsi lingi. Sain selle hispaaniakeelse vormi ära täita. Väidetavalt tuleb ühel poisil teha katsed, aga kindel pole. Noorem võiks saada ilma, kui grupis veel vabu kohti on.

Ajasime ka kooli asju. Kuna naine on veidi eeltööd teinud ja hetkel pidavat Torreviejas olema koolikohtadega probleeme, siis peame juba varakult infot koguma hakkama. Naine saigi ühelt poolt vastuse... ja no muidugi, paberimajandus is real.

Põhimõtteliselt öeldi meile nii: Kõigepealt pead sa marssima sinna: Concejalía de Educación (Haridusosakond) aadressil calle Maldonado, número 5. Avatud on E-R kl 9.00–13.30.

Ja kaasa pead võtma (hinga sügavalt sisse):

Fotocopia de los DNI/NIE/Pasaporte - Koopiad vanemate ja lapse NIE-st või passist.
Fotocopia del Libro de Familia o certificado de nacimiento - Perekonna raamatu (mida iganes see ka ei tähendaks) või sünnitunnistuse koopia.
Fotocopia de la tarjeta SIP - Tervisekaardi (SIP-kaardi) koopia.
Para acreditar el domicilio - Aadressi tõestus. Sobib kas elektri- ja veearve või Certificado de empadronamiento (see on see sissekirjutuse paber).
10 fotos tamaño carnet del niño/a - No misasja... 10 (KÜMME!) passipilti lapsest. Ma ei tea, kas nad teevad neist kleepsualbumi või?

Ja siis veel torm Claudia. Meieni see põhimõtteliselt ei jõudnud. Hommikul oli lihtsalt veidi pimedam, taevas oli kaks päeva suht pilves, aga õues olid temperatuurid ikka tavalised ja mingit tuult ka väga polnud. Aga mis see tegelikult kaasa tõi, oli tolm, väga paks tolm. Pool päeva pesime terrasse ja väljas olevaid asju. Ka tänavatel sõitsid masinad, et tolm ära pesta. Väidetavalt pidavat see ka probleeme tekitama hingamisteedele nendele, kes igapäevaselt selliste probleemidega silmitsi seisavad, nt astmahaiged. Mina isiklikult köhisin ka vist tol päeval, kui pesin, veitsa rohkem ja tundsin, et kurgus midagi sügeleb, aga that was it.

Nii ongi siis see teine nädal siin möödunud ja mul saab puhkus läbi. No ma ei tea, kui "läbi" see saab, kui mul õhtul kirjutades väljas 19 kraadi ja päeval päike paistab, mitte ei pea mingisuguse lörtsi sees sumpama ja talveriideid kandma...

Remont Hispaanias: Ehitusmaterjalide hinnad ja Leroy Merlini valik

Andre Kalda — Wed, 12 Nov 2025 00:00:00 +0200

Kirjutan seekord ehitusest. See on üks nendest erialadest, mida ma varasemalt teinud olen ja peaks üpris kogenud olema. Nimelt mu kodukontori remont on nüüd praktiliselt lõpetatud. Võtab suht ohkama... ma olen ehitustööde koha pealt alati pigem siuke optimistlik ja mu sõnad on tavaliselt "no mis see siis ära teha on, tund kaks siia sinna ja done". No pigem on pea alati vastupidi, aga vähemalt enne töid alustades olen postiivselt meelestatud.

Aga mis meil siin Torreviejas siis ehituspoodidest eksisteerib? Leroy Merlin on ilmselt üks suuremaid ja see meil ka üpris lähedal. Googeldasin ka veitsa teisi, aga need tundusid väiksemad ja spetsialiseerunud konkreetsetele materjalidele. Olin varasemalt selles poes kuskil lõunamaal käinud ja see on suht Depo sarnane minumeelest, enamus asju olemas. Mis on aga erinev on see, et näiteks maalerdamiseks on meil Eestis mingi miljon erinevat tootjat ja nendel igalühel ka veel oma spetsiifika, siis siin leiad 1-2 erinevat tootjat ja that's it. Et põhimõtteliselt nagu nõukaajal – üks värv kõikide materjalide ja kõikide etappide jaoks.

Mida mul siis vaja oli ja mida ma kokku ostsin? Lagedes ja seintes olid praod. Pahtel, värv ja krohv osaliselt lahti, kahjuks leidis ka hallitust.

Hallituse eemaldi Bruguer Antimoho - No neid on küll palju ja erinevaid, teadagi miks.
Primer nakkedispersioon: - Otsi tikutulega taga. Pärast ulatati mulle mingi majoneesituub, et sähh, pane makaronidele või seina... Ma olin täiega üllatunud, aga toimis hästi ja sai vabalt veega lahjendada, sest see oli jube paks.
Krohv Axton Mortero - Kuivas jube kiiresti. Hea, et mul vähe oli vaja. Pigem suurtel pindadel ei kasutaks.
Pahtel pragude täitmiseks Axton Plaste para rellenar - See oli päris hea, sisaldas klaasfiibrit, eraldi paberit vaja pole.
Toupret valmissegu peenpahtel - Üpris hea, veega parajaks teha ja hiljem lihtne lihvida ka.
Kruntvärv Imprimación/Primario universal LUXENS - No vot on alles värv! Olin ülirahul. Korra värvid ja oleks nagu juba kolm korda seina värvinud. Vaiku korralikult sisse topitud ja toon ise ka tugev ja katab hästi.
Lae- ja seinavärv Pintura de interior cobertura total TITANLUX - Jah, polnud eraldi lae ja seina jaoks. Aga toode ise samahea kui kruntvärv, jälle väga rahul.
Struktuurvärv Pintura decorativa con efectos arena Rimini No päris hullaris olla ei tahtnud ja üks sein antud värviga teha lisas veidi hubasust.
Muu nodi: Liivapaber, pintslid, rullid, teip, uus laelamp jms. Dexteri rullidega võis muideks jumala rahule jääda, mingeid karvu taga ajama ei pidanud.

Ehitusest üldiselt - Temperatuur väljas oli suht kõrge, sealhulgas ka toas. Õhuniiskus päevasel ajal madal. Mida see minu jaoks tähendas? No eks ikka seda, et peab vähe kiiremini vehkima ja ka seda, et mõistlik oleks veidi vedelamad ja väiksemad kogused segusid teha... jah, ma sain ka korra õppetunni.

Hinnad üldiselt – Nodi on odavam kui meil (rullid, liivapaber, teip ja muu sarnane). Värvid, pahtlid, krohvid jms oli enamvähem samas hinnaklassis. Võin ka eksida, sest ma igapäevaselt ehitusega enam ei tegele. Kogu möll läks umbes paarsada eurot (täpseid hindu ei hakka välja tooma, Leroy Merlini lehel saab tutvuda)

Antud ruum on kolmandal korrusel, kus igapäevaselt varasemalt sees ei elatud ja on eraldatud kogu ülejäänud eluruumidest. Miks siis üldse see ruum selliseks oli läinud? No vastus on suht lihtne: puudulik ventilatsioon. Ruum on väike, ka siin riigis on teatud periood suht niiske ja kui tuulutust pole ja eelnevalt kasutatud materjalid on kehvad, siis nii kipub minema. Ehk siis ilmselgelt puurisin ma ka ühe ventilatsiooni ava, et minu tehtud töö jääks vähemalt mõneks ajaks kestma.

Sattusin hoogu ja tõmbasin ka ühe kapi sarnast tooni üle, mis on seina värviga sarnane. See kapp oli ka selline nõukaaegne, kopitas juba vaikselt selles ruumis nagu ka enamus teisi asju. Selliseid leiab siit prügikasti kõrvalt pea igas tänavas, päriselt ka. Nüüd on sellel vähemalt uus eluvaim sees ja ehk leiab kasutust.

Vot nii palju siis minu esimest kogemusest siin riigis ehitusega. Kes tahab rohkem minu kogemusi näha, siis sellelt lingilt saab vaadata. PS! Osta saab ka

Perega Torreviejas: Laste tegevused, pumptrack ja sisseelamine

Andre Kalda — Sun, 09 Nov 2025 00:00:00 +0200

Sain seekord kirjutamisest puhkust. See postitus tuleb nüüd läbi minu naise silmade ja mõtete.See tähendab, et antud sisu on tema kirja pandud ja mina üritasin siin võimalikult vähe parandada.

Meie esimene nädal Torreviejas on olnud segu elevusest, väsimusest ja väikestest võitudest – nagu iga uue alguse puhul ikka. Täpselt nii, nagu üks kolimisejärgne nädal mööduma peab: veidi kaootiliselt, samas põnevalt ja rõõmsalt. Päike on iga päev paistnud ja kuigi veel pole päris "oma rütmi" leidnud, hakkab vaikselt tunduma, et siia tulemine oli õige otsus.

Kõik päevad oleme lastega jalgpalli mängimas käinud. See on saanud meie pere esimeseks Hispaania rutiiniks – õhtune pallimäng annab hea tuju ja toob meid kõiki kokku. Siin on nii palju õhku, päikest ja energiat, et isegi siis, kui väsimus kolimisest veel sees on, leiame alati jõudu väljas liikumiseks. Lapsed naudivad seda täiel rinnal ja ausalt öeldes on see ka meile, vanematele, hea viis päevale mõnus energialaeng anda.

Esimesed kolm päeva möödusid üsna praktiliselt – omaniku asju kokku pakkides ja korrastades. See olukord oli pehmelt öeldes ehitusentusiasti ja minimalisti õudusunenägu! Majas oli veel kõike – kujukesi, nõusid, voodipesusid jms, mida tuli siis sorteerida ja ära panna, et saaksime lõpuks oma kodutunnet looma hakata.

Järgnevad päevad keskendusin meie asjade lahtipakkimisele ja kodusema õhkkonna loomisele. Riided ja nõud said kappi, riiulitele tekkisid raamatud ja mõned armsad pisiasjad, mis andsid hubasust. Iga päevaga on siin järjest rohkem "meie lõhna ja hingamist". Diivaninurk on juba mõnusalt omaks saanud ja iga päevaga tundub maja aina rohkem kodusem.

Täna tegime uue toreda avastuse – kodu lähedal on pumptrack! Poistel läksid silmad suureks juba esimesel hetkel ja me oleme seal täna juba kolm korda käinud. Seal on pidevalt sagimist – ratturid, tõukerattad, rulluisud... selline mõnus kogukonnatunne. Poisid naudivad rattasõitu täiega ja tundub, et sellest saab üks uus lemmikkoht.

Toidupoolest on meil olnud üsna lihtne nädal. Oleme rohkem kui tavaliselt söönud pitsat – osalt mugavusest, osalt seetõttu, et meie poisid on kehva isuga. Siin on pitsasid igas suuruses ja maitses, ja kui see aitab neil midagigi süüa, siis olgu pealegi. Eks tasapisi harjume uute maitsetega ja üritame järgmisel nädalal juba rohkem kokata.

Koduõppega pole me veel päris joonele saanud – liiga palju uut korraga. Proovime võtta asja rahulikult, sammhaaval. Järgmine nädal plaanime juba kindlama päevakava paika panna ja hakata ka huviringe otsima, et poistel oleks tegevust ja võimalus teiste lastega suhelda. Samuti tahaks tasapisi alustada keeleõppega, et nad saaksid siin elades end enesekindlamalt tunda.

Kass on samuti oma tempos kohanemas – alguses ettevaatlik, nüüd juba uudishimulik ja rahulolev. Ta nuusutab kõik nurgad läbi, naudib päikeselaike põrandal ja näib olevat üsna rahul uue ajutise koduga.

Abikaasa on remonditöödega peaaegu ühele poole saanud. Viimane lihv on veel jäänud ja tema kontor peaks valmis saama paari päeva pärast. On tore näha, kuidas kõik vaikselt paika loksub.

Kokkuvõttes... esimene nädal Torreviejas on olnud just selline, nagu uus algus olema peab: veidi väsitav, samas täis avastusi ja rõõmu. Õpime igapäevaselt uut ümbrust tundma, loome endale rutiini ja avastame järjest rohkem kohti, mis teevad selle paiga mõnusaks. Päike, meri, jalgpall ja pitsa – mis sa hing veel oskad tahta?

Asjade saabumine Hispaaniasse ja aiamaja ehitus (Leroy Merlin)

Andre Kalda — Fri, 07 Nov 2025 00:00:00 +0200

Esimene nädal ongi kohe möödunud. Päev tagasi olin tegelikult imestunud. Kui käime nädalake puhkusel, venib aeg esimesed 3-4 päeva kuidagi rohkem – päevad on justkui pikemad. Siin aga on aeg üli kiirelt läinud ja teinud nagu väga palju ei olegi. Või noh, kultuuri nii-öelda nautinud ei ole.

Meie asjad jõudsid kohale. Buss sõitis täitsa alumise korruse terrassi ette, hea lihtne maha laadida. Tegelikult korjas antud buss asjad ikkagi peale Torreviejas, Eestist siia liikusid need rekkaga. Asjad maha laetud, tuli välja, et bussil aku tühi. Boosterit mul kuskilt võtta polnud ja autojuht üpris hädas. No ma üldiselt olen alati liiga abivalmis ja sealt tekkis üks uus saaga, millest ma pikalt rääkida ei tahaks, sest see veel lõppenud pole. Vaatame, mis mõne päeva pärast selgub...

Kohale jõudis ka meie laoruum ehk pisike majake, kus me siis asju hakkame hoiustama, kuniks enda elamise leiame. Leroy Merlinis oli see müügil 299€ - 4.5m². Kohaletoimetamine maksis ~30€. Tuli täpselt sel päeval, mil lubati ja normaalsel kellaajal. Selle sain 3-4 tunniga püsti, uks vaja veel vaid ette kruvida.

Meie maakler käis samuti Eestis maja pildistamas ning filmimas, peatselt ehk jõuab ka müüki. Auto on ka veel müügis ja huvilisi pigem suur null. Ei küsi nagu väga hinge hinda ka. Eks need kubujussid oma automaksudega on turul oma töö ära teinud ja aeg on ka muidugi halb.

Olen nüüd mõned korrad poes ka oma vigast keelt kõnelenud - loen siltidelt maha, asjad saan kätte. Õpingutele konkreetselt panustanud pole, kuulan hoolikalt ja loen teksti maha. Seda on minu meelest lihtsam teha – mis sest, et ma võib-olla ütlen valesti ja aru ei saa, mida see tegelikult tähendab...eks siin mõned korrad selles osas nalja või piinlikust ka olnud aga suva, võõrad inimesed ja parem kui pusin nende keeles.

Suur osa asjadest on lahti pakitud, naine selles osas väga tubli olnud. Mina toimetan suure osa ajast oma kontoriruumi remondiga. Esimene maalerdustiir on peale tehtud. Pingutan ja üritan nädalavahetusega enam vähem ühele poole saada, et jääks 4-5 päeva täiesti vaba aja nautimiseks ka ning asjad saaks ära paigutatud.

Kontoriruumi remondist teen ühe eraldi postituse, kus räägin nii materjalidest, ehituspoe käikudest, hindadest ja muust sellega seonduvast.

Esimesed päevad Torreviejas: Interneti paigaldus, hinnad ja eluolu

Andre Kalda — Tue, 04 Nov 2025 00:00:00 +0200

Nonii, oleme nüüd mõned päevad Hispaania pinnal veetnud ning üht teist teinud. Esimesel päeval sai siis elamises asju enda käe järgi ümber tõstetud ning tutvutud majaga. Esimesel korrusel on meil suur terass, teisel korrusel kaks rõdu ja kolmandal samuti väike päikseterass.

Päike tõuseb meil siiski selja tagant ehk praegusel ajal hakkab päike terassidele/rõdudele paistma pigem õhtu poole. Meile pigem meeldib, sest Eestis paistis meil suvel pea terve aeg päike terassile ja varjualuse paigaldasime alles see suvi. Eelnevad suved olid üpris palavad, sest meil varjulist kohta praktiliselt polnudki.

Esimesel korrusel on meil siis elutuba, magamistuba, köök ja vannituba, teisel 1 magamistuba ja vannituba ning kolmandal korrusel on veel üks pisem tuba. Tollest tuleb minu kodukontor, sellest räägin aga pikemalt mõnes teises postituses. Nimelt mul selle paigal püsimisega ikka hetkel probleeme ja siestada ei oska, hakkan ehitama.

Kohe saabuvad meile asjad, mis 28ndal teele Tallinnast asusid, siis saame enda olemise veel mõnusamaks teha. Asju oli hoopis 7.7m³ ning toa uksest toa ukseni läheb see maksma ligi 1600€. Asjade hoiustamise osas tegime ka ümberkorraldusi. Ostame ehituspoest sellise 4.5m² majakese, plastikust. Sinna mahuvad enamvähem kõik asjad ära ja seda hoiame oma kolmanda korruse päikseterrassil. Idee korjasime ülesse põhimõtteliselt naabrilt, tal samasugune.

Täna käidi meil internetti paigaldamas. Pakkujaks osutus siiski DVBLab, kuu hinnaks 24.99€ - 600Mb/s. Kellaaeg sai kokku lepitud ja enamvähem selleks kellaajaks ka mees ukse taha ilmus. Minul muidugi telefonil aku tühi ja nägin teda rõdult meie tänaval ekslemas, no kutsusin ta siis sisse.

Enne seda toodi naisele veel Temu pakk... jep, ega saa vist siin ka nendest asjadest üle ega ümber. Postiljon või pakimees oli elektri tõuksiga, kast taga suurem kui ta ise - no vähemalt nii ma teda ette kujutasin, sest ma enda silmaga ei näinud. Aga ega siin ju iga nurga peal postimaja pole ja pakiautomaate ka näinud kuskil pole. No igatahes oli ka tema meie tänaval ning lapsed ja naine samal ajal väljas terrassil, pakk ilusti käes ja elu lill.

Oleme veel siin erinevaid kauplusekette külastanud, need meil siin üpris lähedal ja kõik koos. Räägin sellest spetsiifilisemalt ja hindadest täpsemalt mõnel teisel korral.

No ja igaõhtune jalgpalli tagumine... nii äge tegelikult. Meenub lapsepõlv, kus iga päev hommikust õhtuni palli sai taotud. Meie mängime kooli kõrval olevates "puurides". Kahjuks on see betoneeritud ja mängides hoogu sattuda ei tohi. Loen poistele pidevalt sõnu peale, et proovime pigem tehnikaga ja jätame keha ja spurtimised teistele platsidele. Eks tuleb veel tööd teha, et leida mõni kunstmuruväljak (kuigi ega seegi kõige parem valik pole, aga parem kui betoonil kukkuda) ning samuti trenn. See on suurema poisi jaoks suht number üks ja mul hea meel.

Käisime ka kesklinnas või vanalinnas, kuidas iganes seda nimetatakse – parkimisest ei hakka üldse rääkimagi. Panin endale aja juuksurisse David & John Barber ja no kuna hind oli mega hea, broneerisin full barberi teenuse - 20€. Palun öelge, mis teenust selle eest Eestis saab? Lõigatakse võib-olla kaks pikemat kulmukarva ära, tõmmatakse sind masinaga kiilaks ja off you go... Minul aga täishoolitsus professionaali poolt ja ei, see ei olnud mingi nurgatagune plastmasstoolil ootav turkish kebab, kes su juuksed põlema paneb. Naine ja lapsed veetsid samal ajal aega rannas, vee temperatuur nii 21-22 kraadi.

Ühesõnaga tegevust on jaganud, avastada on megalt ja ilmselt selle aja jooksul on toimunud veel nii mõndagi, mida kohe kirja ei pannudki. Nii kaua kui puhkust on, üritan ka rohkem kirja panna ja tegemisi ära teha.

Saabumine Hispaaniasse: Lend kassiga, autorent ja esimesed seiklused

Andre Kalda — Mon, 03 Nov 2025 00:00:00 +0200

Ja olemegi kohal. Läkski täpselt nii, nagu arvasin – viimased päevad Eestis kulusid tööle sellises tempos, et asjad ununesid ja kõik käis minuti pealt. Väsitav. Aga enne seda toimus üks tõeline õnnistus: tiimikaaslasel siiski ei sobinud varem plaanitud puhkuseaeg ja saime ajad täpselt ära vahetada. See tähendab, et ma saangi nüüd kaks nädalat Hispaanias rahulikult võtta! Saame kohaneda, asjad paika sättida ja ümbruskonnaga tutvuda.

Käisime veel enne tulekut kassiga arstil. Lasime küüned ära lõigata ja küsisime talle rahusteid, et nii bussireis Lätti kui ka lennureis Hispaaniasse kulgeksid rahulikumalt. Tagantjärele tarkusena oleks pidanud vist endale ka neid küsima, sest paanika oli nii minul kui naisel kordades suurem kui kassil. Aga muretsesime ilmaasjata. Kass oli ülitubli! Pärast bussireisi Lätti rahunesime ise ka maha ja lennureis läks täitsa rahulikult.

Lennukis olid meil kohad eelviimases reas. Lennuk polnud õnneks täis bookitud ja meie taga olevad read olid tühjad – laiutasimegi siis kahe kõrvuti rea peal. Kass oli enamus aega kas jalge juures maas või süles, loomulikult oma kotis. Naljakas lugu on see, et bussireisil sai ta korra pea kotist välja ja siis pidi temaga ikka korralikult maadlema, et ta sinna tagasi saada. Seekord jäin peale. Ja kass on meil pirakas... kui õigesti mäletan, kaalus ta arsti juures üle 6,5 kg ja ta on alles alla aastane (kasvab veel kaks aastat).

Lätis ööbisime lennujaama kõrval Hampton by Hilton hotellis. Meil oli kuidagi kaks tuba bookitud, sest süsteem ei lasknud kolme last ühte tuppa panna. Kummalgi polnud see topeltbroneering isegi meeles. Tubasid üle vaadetes selgus tegelikult, et poleks mingit probleemi olnud ka ühes toas viibides, voodeid oli piisavalt. Toad koos hommikusöögiga olid õnneks odavad ja ilmselt me lihtsalt ei teinud sellest lugu. Nojah, luksus maast leitud põhimõtteliselt. Hotell ja söök väärivad eraldi kiitust, mina ütlen 10/10.

Hommikul hotellist lennujaama pidime minema kahe taksoga. Jälle nagu mingid rikkurid, eksole? Ei, tegelikult oli asi selles, et XXL taksot (ehk 7 kohta) polnud. Ja miks XXL-i vaja oli? No sellepärast, et juba Riia bussijaamas sai nalja XL taksoga (kuni 6 kohta), kui meile sõitis ette mingi Toyota Prius... Ma mõtlesin, et pean vist katusel kaasa sõitma, hoides samal ajal kohvrit ja lapse vankrit. Aga vedas, pressisime end koos kogu oma varustusega sisse. Kahe eraldi taksoga sõit oli tegelikult veid odavam ka, hotellist lennujaama umbes 6€ kokku.

Ja mis meil siis kaasas oli?

Suur kohver, kuni 23 kg – meie oma kaalus 25,2 kg ja juurde maksma ei pidanud.
Lapsele mõeldud kohver – 5 kg, ei ole maksustatud.
Lapse vanker – ühes tükis, kokku klapitav, kompaktne. Samuti polnud maksustatud.
Väiksema lapse auto turvatool – jah, ka selle saab tasuta lennukisse kaasa võtta.
Igal ühel seljakott – ehk neli kotti veel lisaks.

Huvitav kuidas kõiki neid asju küll kaasa saab tassida 3 lapse kõrvalt eksole.

Hispaanias maandudes seiklus muidugi jätkus. Kus on auto turvatool? Kus on vanker? Õnneks me polnud ainsad, kes oma asju ootasid. Norwegian'i kontor oli seal samas ja üks tädike leidis need mingi täiesti suvalise lindi pealt üles. Vabandas ja elu läks edasi. Ikka juhtub, vähemalt olid asjad alles.

Päev varem broneerisin internetis ka rendiauto. Valisin Victoria Cars Alicante Airport, kuna viimased arvustused olid head ja hinnad normaalsed. Meid korjati shuttle bussi peale ja viidi 5 minuti kaugusele platsile. Autoks valisin Opel Crosslandi ja võtsin selle nädalaks koos täiskindlustusega (230 €). Siis on hiljem vaidlemist vähem, kuigi ega need skeemitamised minuga pole varem läbi läinud, aga parem karta...

Lennujaamast elupaika oli umbes 35 minutit sõitu. Ära ei eksinud, avariid ei teinud. Tänava ette jõudes pidin ikkagi veidi parkouri tegema, et aiast sisse saada, sest võtit mul kohe taskust võtta polnud. Üle tee naaber, vanem saksa proua, andis meile võtme. Tagasi minnes lükkasin muidugi värava ilma võtmeta lahti... mnjah, oli vaja jälle esineda või oli pea juba eelnevatest seiklustest paks otsas, et enne kontrollida.

Kohale jõudes oli sooja 27 kraadi. Tunne oli hea ja väljas läks pimedaks tunde hiljem kui Eestis. Oleme nüüd nii mõndagi veel kogenud ja ringi vaadanud, aga kirjutan nendest tegemistest juba mõne päeva pärast uuesti.

Viimased päevad Eestis: Kolimisteenuse hinnad ja asjade pakkimine

Andre Kalda — Sun, 26 Oct 2025 00:00:00 +0300

Aeg on kuidagi eriti kiirelt lennanud. Ainult viis päeva ongi veel jäänud Eestimaa pinnal. Timmime siin viimaseid asju paika ja no sees on suht tühjus, majas ka...

Alustuseks siis uudis, mis just kõige rõõmsam pole: maja broneering sai läbi ja tehingusse see ei läinud. Ma pikalt sel teemal kirjutada ei taha, ütleme nii, et meie taha see asi ei jäänud. Kahju muidugi, aga mis seal ikka.

Me ise sellepärast oma plaane seisma ei pannud. Proovisime veel ühendust saada nende huvilistega, kes broneeringu ajal vaatama tahtsid tulla aga nii ühel kui teisel oli juba plaanid muutunud või elamise leidnud. Uurisime siis erinevaid maaklereid ja saimegi jutule ühe konkreetse tegijaga, kes meile endale sümpaatsena tundus. Nüüd tegeleb meie maja müügiga edasi Jana Kivi.

Auto on samuti müügis. Olen hinda mõned korrad korrigeerinud ja nüüd tundub juba veidi huvilisi tekkivat. Enne äralendu ma seda ilmselt müüdud ei saa, aga auto jääb lihtsalt siia edasi müüki. Küll ta lõpuks omale uue omaniku leiab.

Oleme selle kõige keskel ikka meeletult paljudest asjadest loobunud. Osa müüdud, osa ära antud ja osa hoiule viidud, just selle nimel, et me ei peaks tervet majapidamist kohe Hispaaniasse kaasa tassima. Ja teate mis? Enamus asju mahtusidki banaanikastidesse ära! Kokku tuli 36 banaanikasti, mõned suuremad kastid, tööriistakohvrid, rattad/tõuksid, üksikud mööbliesemed ja hunnik vaakumkottides tekke-patju ja muud sarnast. Majast bussi sai asjad pakitud ehk poole tunniga, sealhulgas päeva jooksul suutsin juba seljale liiga teha. Hommmikul õnneks invaliid ei olnud.

Kokku siis umbes 5-6 m³ tavaari. Mainin need kuupmeetrid ära sellepärast, et leidsime oma asjade transportimiseks ViaSpain Transpordi. Otsustasime nende kasuks, kuna neil on pikk kogemus ja tagasiside väga hea. Asjad liiguvad treilerautoga, mille esimesse poolde mahutataksegi kolimiskoormad.

Hind: 1 m³ maksab umbes 200 €.
Kvaliteet: Kallis? Jah. Aga teenus on uksest ukseni ja teadmine, et asjad jõuavad usaldusväärselt ja kindlalt kohale, kaalub selle üles.
Ajaraam: Asjad peaksid meieni jõudma 3-4 päeva pärast meie maandumist.

Kohapeal rendime lahti pakkimiseks ka laopinna, mille kulu on umbes 100 € kuus 5-6 m² suuruse ruumi eest.

Hetkel on toas suur tühjus. Ise olen ka füüsiliselt ja vaimselt päris läbi. Vähemalt on suuremad füüsilised tööd nüüd tehtud. Suutsime selle kaose keskel isegi mõlema poisi sünnipäevad ära pidada – kogu au ja kiitus läheb siinkohal naisele, kes selle organiseerimise enda peale võttis. Lapsed olid väga õnnelikud ning nägime ka enda jaoks tähtsad inimesed veel enne minekut ära.

Esimene nädal kohapeal saab olema päris põnev. Olen üksinda tööl (tiimikaaslane puhkab), internetipaketti meil veel pole, asjad on igatpidi laiali ja oleme täiesti võõras keskkonnas. No... olen hullemateski olukordades olnud. Peame kohe ka auto rentima, aga õnneks on hooajaväliselt need hinnad päris odavad.

Pärast esimest töönädalat saan õnneks kaks nädalat puhkust. Küll siis jõuab end rahulikult sisse seada, veidi päikest võtta ja ehk varbad merregi kasta. Tahaks puhata. Päriselt ka.

Kuna viimasest postitusest on kuu aega möödas, jäi pooled asjad kindlasti rääkimata. Aga eks ma siis järgmistes postitustes täiendan, kui midagi olulist meelde tuleb. Kindlasti kirjutan nädala pärast, juba kohapealt, kuidas meil kassiga reis läks, milline see kohalik ümbrus ja meeleolu tundub jne.

Kolimine Hispaaniasse: Lennupiletid, kassi transport ja asjade pakkimine

Andre Kalda — Tue, 16 Sep 2025 00:00:00 +0300

Mis siis vahepeal toimunud on? Noh, nii mõndagi. Üks uitmõte on jõudnud juba prügikasti lennata ja uuega asenduda.

Aga alustame kõige olulisemast: üürileping on allkirjastatud! Kolime Torreviejasse, üpris rahulikku tänavasse. Ja mis veelgi tähtsam - lennupiletid on ostetud. Meie pere maandub Hispaania pinnal esimesel novembril. Mõistliku hinnaga piletite otsimine võttis ka aega, sest pidime leidma lennufirma, mis lubaks salongi kaasa võtta meie "pisikese" Maine Cooni. Norwegian pakkus seda võimalust ja piletite koguhind (ca 520 €) oli täitsa mõistlik.

Nüüd aga see osa, kus tuleb plaane muuta. See meeldejääv seiklus ostetud kaubikuga läbi Euroopa… jääb ära. Pärast pikka kalkuleerimist ja uute kontaktide kaudu info saamist sai selgeks, et see pole kõige mõistlikum tee. Otsustasime, et asjad, mis euroalusele ei mahu ja gabariitidest välja jäävad, müüme lihtsalt maha või jätame Eestisse hoiule. Tuli ka välja, et esialgne DSV pakkumine transpordile oligi veidi utoopia. Meie arvutuste kohaselt saame hakkama kolme euroalusega, millele mahub sõltuvalt pakkimise kõrgusest umbes 28-34 banaanikasti. Umbes 20 kasti ongi juba pakitud. Aga ega mul kodus ainult legod pole, et kõik juppideks lahti saaks võtta; kaasa tuleb ka veidi mööblit ja muid suuremaid asju. Asjade jaoks rendime Hispaanias väikese laopinna (5-7 m²), mis maksab ca 120 € kuus.

Paar praktilist teemat veel. Pangakontoga me esialgu pead vaevama ei hakka. Kasutame Wise'i või Revoluti ja kui kohapeal tekib reaalne vajadus Hispaania panga järele, eks siis vaatame. Minu jaoks on aga elulise tähtsusega hea internet. Korteris on ruuter küll seinal, aga teenus puudub. Kiire eeltöö tulemusena saab valituks ilmselt Yoigo – paketihinnad tundusid olevat täiesti võrreldavad Eesti omadega.

Ja siis veel üks uudis. Jõudsime perekeskis otsusele, et lapsed enne uut aastat kooli ega lasteaeda ei lähe. Vanim poiss on nagunii koduõppel, seega anname kõigile aega. Tõmbame tuurid täiesti maha, laseme uue eluga harjuda ja ei tekita endale ega neile lisastressi. Plaan on hoopis Hispaanias ringi vaadata, erinevaid piirkondi avastada ja ehk saab sellega ühendada ka tulevase kodu otsingud. Ühesõnaga, max chill ja no stress. Harjume siesta ja muu sellisega.

...kes mind tunneb, teab, et this is not me. Aga vähemalt proovime.

Sellised mõtted siis seekord. Läheb kiireks. Tunnen juba vaikselt, kuidas viimastel nädalatel tuleb olla mitme mehe eest, et kõik sujuks. Eks näis, kuidas see chillimine siis välja kukub.

Üürikorteri leidmine Hispaanias ja kolimise logistika.

Andre Kalda — Wed, 10 Sep 2025 00:00:00 +0300

No nii, seis on jälle natuke edasi liikunud. Meie perel on nüüd kõigil olemas need maagilised NIE numbrid! Ei läinudki tegelikult kaua, täpselt nagu ametnik lubas - umbes nädalaga potsatasid ilusti e-mailile. Väga hea. See tähendab, et saame endale juba Eestist Hispaania pangakontod ette ära luua ja vältida kohapealset bürokraatiat. Peab ainult veidi uurima, millised on erinevate pankade teenustasud ja kasutajate kogemused.

Nüüd aga teema, mis võtab lausa ohkama - üüripind. Kuigi valikut on tegelikult palju, siis sobiva leidmine on omaette ooper. Meie hinnapiir jäi sinna 1200 euro kanti, kuigi eelistasime pigem odavamat. See on ju ikkagi ajutine lahendus, kuniks leiame selle õige kinnisvara, mida päriselt endale osta.

Et otsinguid optimeerida, pommitasin jälle AI-d. See on minu jaoks nagu personaalne Google'i filter: viskab kohe õiged lingid ja info ette, ilma et peaksin ise kümneid lehekülgi läbi lappama. Kui käsklus on õige, on tulemus ideaalne. Jagan teiega ka seda nimekirja, ehk on kellelgi veel abiks:

Kasulikud lingid Hispaanias üürikodu otsimiseks:

Idealista.com Hispaania suurim kinnisvaraportaal. Parimad otsingufiltrid, eriti kui kolid pere ja lemmikloomadega. Kõige laiem valik üle kogu riigi.
Rentola.com Rahvusvaheline portaal, millel on tugev Hispaania fookus. Hea alternatiiv Idealistale, tihti leiab sealt teistsuguseid pakkumisi.
LongTermLettings.com Nagu nimigi ütleb, spetsialiseerunud pikaajalistele üüridele. Eriti hea valik Costa Blanca piirkonnas, kui otsid lemmikloomasõbralikku kodu.
ThinkSPAIN.com Briti ekspattide lemmik. Suur valik Torrevieja ja Alicante kandis, mis tähendab, et tihti on omanikud ingliskeelsed ja asjaajamine lihtsam.
Kuhamia.com Torrevieja piirkonna spetsialist. Head kohalikud kontaktid ja korralik valik kortereid ning villasid.
YourMoveSpain.com Los Alcázarese piirkonna ekspert, kui just sinna kanti sihid.

Aga mis siis lõpuks sai? Pärast päeva kestnud kirjavahetust erinevate maaklerite ja omanikega leidsime lahenduse hoopis sealt, kust ei osanud oodatagi. Meile üürivad oma Torreviejas asuva kinnisvara eestlased! Lepingut veel laual pole, aga läbirääkimised on peetud ja see on päevade küsimus. Uskumatult väsitav protsess, aga loodetavasti saame sellele nüüd punkti panna.

Ja just siis, kui üks mure laheneb, kerkib esile järgmine. Kolimine. Millega, kuidas, kui palju? Erinevad transpordifirmad, kes pakuvad kaubikuteenust, küsivad Eesti-Hispaania otsa eest täielikku hingehinda. Saime lähedastelt nõu uurida hoopis rekkavedu - asjad euroalustele pakitult ja kiletatult. Hind on oluliselt mõistlikum, umbes 600 € alus koos kindlustusega. Aga probleem - kuidas sa pakid arvutilaua või rattad euroaluse mõõtu, ma ju ei hakka kõike lahti monteerima?

Ja siis ütles naine selle maagilise lause: "Osta buss." Well, pretty good idea... Olen varem ehitusega seoses ühte Transitit omanud ja see oli ikka tõeline tööloom - alati võis kindel olla, et läheb poolest pöördest käima. Käisingi juba veidi otsingutel ja mõned isendid jäid silma. Tundub, et tuleb ette võtta üks neljapäevane seiklus läbi Euroopa. Rahaliselt on see väga mõistlik plaan, eriti kuna hiljem saab bussi Hispaanias maha müüa. Sellega seoses otsustasin ka oma praeguse auto Eestisse maha müüa, sest selle arvele võtmine Hispaanias on järjekordne bürokraatlik peavalu, mida ma ei vaja.

Niipalju siis sellest korrast. Eks järgmisel korral räägin juba täpsemalt, kas buss sai soetatud, milline see roadtrip välja näeb ja ehk on isegi lennupiletid ostetud ning üürileping allkirjastatud. Ühesõnaga, mõned linnukesed on jälle kirjas ja tuhat veel ees.

NIE numbri taotlemine Eestis: Samm-sammuline juhend ja kulud

Andre Kalda — Mon, 01 Sep 2025 00:00:00 +0300

Mäletate seda hirmujutttu Hispaania bürokraatiast ja paberimajandusest? Noh, esimene lahing on nüüd peetud ja raporteerin - We did it! Saatkonnas on käidud. Pean tunnistama, et enne minekut oli kerge värin sees. Kujutasin ette, kuidas satun politseiuurija risttule alla, kus higimull otsa ees pean iga oma sammu ja mõtet põhjendama. Tegelikkus oli aga… üllatavalt meeldiv ja kiire.

Kõik meie hoolega täidetud ja välja prinditud dokumendid sobisid. Ametnik tegi vaid pisikese paranduse meie kõige noorema pereliikme ankeedil, kus olime põhjuse natuke teistmoodi sõnastanud kui suurematel. Kogu protsess Eestis on tegelikult imelihtne. Tagasiteel aga naine märkas, et internetis küsitakse sellise lihtsa juhendamise eest ligi 20 eurot... nojah. Ma säästan teie raha - siin on lollikindel õpetus, mida täpselt tegime ja mida meilt küsiti.

Juhend: Kuidas taotleda NIE numbrit Eestis, Hispaania saatkonnas?

Saada e-kiri saatkonda. Kirjuta lihtsas inglise keeles, et soovid taotleda NIE numbrit ja mitmele inimesele. Nemad pakuvad sulle ise aja.
Prindi välja passikoopiad. Kuigi e-kirjas oli see nõutud, siis meilt neid eraldi ei küsitudki. Tundus, et neil on võimekus need ka kohapeal teha, aga parem karta kui kahetseda.
Täida (hispaania keeles!) vorm EX-15. Vormi leiad siit. Ärge pabistage, appi tuleb AI. Kõige tähtsam punkt on MOTIVOS (põhjused). Kirjutasime täiskvanutele Para comprar una vivienda (eluaseme ostmiseks) ja lastele Para la escolarización de un menor (alaealise koolikohustuse täitmiseks).
Prindi täidetud vormid välja.
Laste sünnitunnistused. Need võivad vabalt olla tavalised eesti keeles, mille saad sekunditega rahvastikuregistrist. CIEC vormil mitmekeelseid tõendeid vaja pole, nad teevad tõlketöö ise kohapeal ära.
Kohale peavad ilmuma kõik inimesed, kes NIE numbrit soovivad.

Kulude pool:

Sünnitõend: 5 € /tk
NIE taotlus saatkonnas: 9,85 € /tk
Parkimine saatkonna lähedal: 6,90 €
Ajakulu kohapeal: ~30 minutit. Mingit siestat ei korraldatud ja saime isegi enne oma aega jutule.

Nii lihtne see oligi. Üürikorteriga aga nii libedalt ei lähe. See korter, mis meile päriselt meeldis ja mille oleksime isegi pimesi ära võtnud, libises käest. Omanikud ei saanud omavahel kokkuleppele ja otsustasid viimasel hetkel, et lapsed ja koduloomad pole siiski lubatud. Kolmetoalise korteri puhul tundub see eriti kummaline, sest kellele seda siis välja üüritakse? Eriti kuna esialgu oli kõik lubatud. Tõeline Hispaania...

Aga me ei heida meelt. Kammime edasi idealista.com portaali, oleme liitunud erinevate Facebooki gruppidega ja isegi oma kuulutuse üles pannud. Hetkel uut lemmikut silmapiiril pole, seega tuleb vist uus strateegia ja ajaraam paika panna.

Ja siis veel üks teema, mis on viimasel ajal palju mõtteainet nõudnud - akadeemiline puhkus. Jah, ma ei taha asju poolikult teha ja ma ei taha, et keegi või miski selle kõige all kannataks. Kui ma midagi ette võtan, siis tahan anda endast maksimumi. Seega, raske südamega, aga siiski kindla meelega, võtan endale aastaks õpingutest puhkuse. Jätkan järgmisel aastal, kui elu on veidi rahulikum ja oleme end uues kohas sisse seadnud. Täitsa pooleli ma arendustegevust muidugi ei jäta - ehitan taustal ühte mobiilirakendust ja täiendan pidevalt ka oma kodulehte. Riiulil ootab veel mitu IT-hobiprojekti, aga need peavad oma aega ootama.

Niipalju siis praegusest olust. Mõned sammud jälle tehtud ja üpris pikk maa veel minna. Ehk on järgmises postituses juba üürikinnisvara osas rõõmsamaid uudiseid jagada. Siis räägin ka veidi residentsuse teemast, mis muutub meie jaoks oluliseks pärast teatud aja Hispaanias viibimist. Olen veidi eeltööd teinud ja kui info kinnitust leiab, jagan seda ka teiega.

Maja broneeritud ja üürikorteri otsingud Hispaanias

Andre Kalda — Sun, 24 Aug 2025 00:00:00 +0300

Nii ta läks. Eelmises postituses mainitud huviliste laviin päädis sellega, et nüüd võin kindlalt öelda - maja on broneeritud. Ja ausalt öeldes on tunne... segane. Ükspäev just istusin siin terrassi ääres ja tabasin end mõttelt: kas mul on kahju? Ilmselt olen kõigile, kes küsinud on, tuimalt vastanud, et kodu on seal, kus on pere ja et materiaalsed asjad mind eriti ei kõiguta. Olen isegi naisele kurtnud, et mul pole siin kunagi päris "kodu" tunnet tekkinud - enamus aega ehitad, nokitsed ja hoolitsed... aega maha istuda ja lihtsalt olla nagu polegi (kui poistega pallimänge mitte arvestada).

Aga asi polnud vist selles, et kodutunnet polnud. Mul polnud lihtsalt kunagi aega sellele mõeldagi. Ja jah... nüüd, kui lahkumine on reaalne, on mul muidugi kahju. Väga! Nende seinte vahele ja õue peale on maetud meeletult aega ja vaeva. Aga ega eluke seisma ei jää ja pikalt kurvastada ei tohi. Üks uks sulgub ja teine avaneb. Või siis isegi mitu.

Neile, keda numbrid huvitavad, siis siin on väike statistiline kokkuvõte:

Müüki pandud: 20.07.2025
Broneeritud: 24.08.2025
Müügiperiood: Natuke üle kuu. Olen mõnda autot ka kauem müünud.
Portaali statistika: Kuulutus lisati lemmikuks 14 korda ja vaatamisi kogunes kokku 11 356.
Reaalsus: Maja sai näidatud viiele huvilisele, kellest kaks tegid konkreetse broneerimissoovi. Valisime neist ühe välja ja tegelikult panime vahepeal nädalaks ajaks näitamised pausile, kuigi uusi huvilisi oli veelgi.
Tüütud maaklerid - 5, kellest 3 olid samast ettevõttest PS! Meil oli kuulutuses kirjas, et maakleritel palun mitte tülitada.

Aga tore... Nüüd on aeg sealmaal, et paari-kolme nädalaga tuleks Hispaania üürikodu osas otsus langetada. See on veidi keeruline, sest ideaalis tahaks ju kohapeal ringi vaadata, aga ajaliselt on see paras pähkel. Hetkel käib tihe mõttetöö ja googeldamine. Plaan on kirjutada ka mõnele kohapeal elavale eestlasele. Eriti tore oleks, kui leiaksime Murcia kandist kellegi usaldusväärse, kes oleks nõus väikese vaevatasu eest meie leitud üürikaid üle vaatama ja andma ausamat tagasisidet, kui piltidelt või videost paistab.

Samal ajal käib kodus suur sorteerimine. Peame üpris paljudest asjadest loobuma, sest kõike kaasa tarima hakata pole lihtsalt mõtet. Mööbli osas saame loodetavasti uue omanikuga mõistliku kokkuleppe. Ja muidugi peab naine oma kuulsa "Temu vahelao" siin kinni panema - mis tegelikult pole mingi vaheladu, aga tunne on küll selline.

Vahepeal üritan teid kursis hoida, kuidas üürikorteri otsingud edenevad ja mis me edasi toimetame. Puhkus on nüüd kahjuks läbi ja tuleb jälle arvuti taha takerduda. Samas on juba uus puhkus planeerimisel - täpselt selleks ajaks, kui päriselt kolimiseks läheb, et saaks asju rahulikumalt ja paremini korraldada.

Kuidas müüa maja sotsiaalmeedias: Facebooki postituse jõud

Andre Kalda — Wed, 20 Aug 2025 00:00:00 +0300

Saime selle sotsiaalmeedia postituse lõpuks tehtud. Ilma igasuguste ootusteta, lihtsalt proovimise pärast. Enne väikesele jalutuskäigule minekut viskasin pilgu peale kinnisvaraportaalile – vaatamisi oli sel päeval kogunenud umbes 80. Tagasi tulles avanes aga vaatepilt, mis võttis hetkeks sõnatuks. Sama kuulutust oli vaadatud üle 2700 korra. Vau! Postkasti oli potsatanud kirju ja järgnev nädalavahetus möödus potentsiaalsetele ostjatele maja näidates. Tundus, et kõigile tõesti meeldis ning kahe huvilisega jõudsime lausa nii kaugele, et mõlemad soovisid maja broneerida.

Nagu arvata võis, tekitas see meile paraja peamurdmise. Otsustasime pereringis, et me ei tee otsust kiirustades. Tahaks ikka, et meie praegused naabrid saaksid endale toredad uued naabrid ja et tulevikus mingeid probleeme ei tekiks. Ühesõnaga, nüüd on seis selline, et ilmselt saamegi varsti pakkima hakata. Ja isegi kui notariaalset tehingut mingil müstilisel põhjusel ei peaks sündima, siis ühe asja oleme endale raudselt selgeks teinud: oktoobri lõpuks või novembri alguseks peame olema soojas ja paiksed. Punkt.

Selle teadmisega oleme asunud aktiivselt üüriturgu kammima. Enamik huvipakkuvaid objekte on jäänud Murcia piirkonda ning eriti sümpaatne tundub Los Alcázarese nimeline linnake. Jah, Google Maps on saanud korralikult vatti – algkoolid, poed ja muu eluks vajalik on kaardile märgitud. Ise pole muidugi veel kohal käinud, aga õhus on pisike plaan, et ehk teen ise kiire reisi ette, vaatan mõned üürikad oma silmaga üle ja siis saame perega lõpliku otsuse langetada.

Ka tööl said minu plaanidest teada antud. Õnneks esialgu probleeme ei paista tekkivat, vähemalt mitte enne, kui meist ametlikult residendid saavad ja see kuulus maksude teema päevakorda tõuseb.

Ahjaa, saatkonnaga läks ka õnneks! Saime varasema aja ja oleme juba 1. septembril oma paberihunnikuga kohal. Loodetavasti tähendab see, et need maagilised NIE numbrid jõuavad meieni mõni nädal pärast seda.

Ilmselt on veel tuhat pisiasja, mis selle kiire aja jooksul kirja ei saanud. Üritan oma käimasolevast puhkusest viimast võtta, mis minu puhul tähendab muidugi pooleliolevate asjade lõpetamist. Puhata ma endiselt eriti ei oska, aga tunnen siirast rõõmu, kui asjad tehtud saavad ja mingi tulemus – olgu see siis positiivne või negatiivne, käes on. Eks näis, mis järgmised nädalad toovad!

Hispaania NIE numbri taotlemine ja maja müügi vahekokkuvõte

Andre Kalda — Sun, 03 Aug 2025 00:00:00 +0300

Mõtlesin, et teen väikese vahekokkuvõtte maja müügist, mis on nüüdseks kestnud kaks pikka nädalat - või noh meie jaoks pikka. Seis ei ole halb, aga ütleme nii, et see on... kummaline. Mäletate seda harjavart ja sekretäri, millest eelmises postituses rääkisin? No, harjavars seisab seina ääres ja telefon on vaikne.

Ükski reaalne ostuhuviline pole meiega otse ühendust võtnud. Küll aga tekkis lootuskiir läbi ühe maakleri, kes lubas kiiret tehingut ja klienti, kes on kohe-kohe ukse taga. Tingimused sobisid, lepingut polnud, kõik oli ilus. Tulemus? Nagu selgus, oli see kõik vaid soe õhk. Ei vaatamist, ei tehingut. Aga kinnisvaraportaalis on vaatamisi üle 3000. Tore. Mida iganes see ka ei tähendaks.

Aga me ei istu käed rüpes ja ei oota. Samal ajal, kui kuulutus digitaalset tolmu kogub, tegeleme juba järgmise etapiga: Hispaania bürokraatiaga.

Üks Hispaania maakler andis meile juba esimese kodutöö: enne tulekut tuleks saatkonna kaudu ära taotleda NIE number. See on see maagiline kood, ilma milleta sa Hispaanias ilmselt isegi hingata ei tohi. Protsess on imelihtne: tuleb lihtsalt täita mõned blanketid. Hispaania keeles muidugi. Pole probleemi, me räägime ju kõik siin peres vabalt hispaania keelt. Lisaks tuleb ilmselt investeerida tööstuslikku printerisse, sest koopiate hulk, mida igast dokumendist vaja on, tundub olevat astronoomiline. Euroopa vormis sünnitunnistused ja muu selline tore paberimajandus.

Nali naljaks, aga see NIE number ongi praegu prioriteet number üks. Aeg saatkonnas on meil kirjas 19. septembriks, aga proovime ehk varem löögile saada. Juhendid on meil õnneks inglise keeles olemas ja küll AI tõlke abiga neist hispaaniakeelsetest ankeetidest ka läbi närib. Samal ajal hoiame pöialt, et majale tekiks mõni päris huviline ja ehk proovime ka sotsiaalmeedias ise veidi müügitööd teha. Üürile andmise mõtetest räägin siis, kui närv juba täitsa must on.

Kuidas teha blogi Pelicaniga: Staatilise veebilehe loomine ja AI abi

Andre Kalda — Fri, 25 Jul 2025 00:00:00 +0300

Mõtlesin, et kirjutan vahelduseks natuke selle lehe enda saamisloost. Ilmselt tekib nii mõnelgi küsimus, miks ma ei kasutanud lihtsalt WordPressi. See on nagu küsida ehitajalt, miks ta ei ostnud valmis moodulmaja. WordPress on nagu IKEA mööbel – saad kiirelt ja lihtsalt kokku, aga see on ikkagi kellegi teise disain ja sinu vabadus on piiratud. Mina tahtsin ehitada midagi nullist, oma tööriistade ja joonistega.

Muidugi ei ehitanud ma päris üksi. Kasutasin abilisena ka tehisintellekti - umbes nagu nutikas praktikant, kes otsib infot ja teeb ära igavama/lihtsama töö, aga lõpliku otsuse ja viimistluse teen ikka ise. Tehniliseks vundamendiks valisin Pelicani, mis on staatilise lehe generaator. Lihtsalt öeldes on see programm, mis võtab minu kirjutatud tekstid ja ehitab nendest valmis kiire ja turvalise veebilehe, ilma et oleks vaja andmebaasi või pidevat hooldust. See nõuab rohkem nokitsemist, aga tulemus on täpselt minu nägu.

Ja vahel tuleb see "nutikas praktikant" lagedale ootamatute ideedega. Nii sündiski selle lehe kõige veidram osa - Uurimistööd. Hakkasin AI-ga lihtsalt ajurünnakut tegema, et mis need nišid IT-maailmas on, kus saaks lisaraha teenida. No ja sealt see mõte idanema hakkaski: luua AI abil uurimistöid ja podcaste. See on puhas eksperiment. Kahju muidugi, et meil veel korralikku eestikeelset ja emotsioonidega TTS-i pole. Tartu Ülikooli oma on küll täitsa tubli, eriti Külli häälega - nii mõnigi muinasjutt on minu lastele just selle abil õhtul "ette loetud" saanud.

Aga nagu iga nullist ehitatud maja, ei saa ka see leht kunagi päriselt "valmis". See on ja jääb projektiks. Andke andeks, kui mõni nupp veel ei tööta või miski on halvasti loetav jne. Tegelen jooksvalt parandustega. Lähiajal lisan ka kontaktivõimaluse ja parandan ära kommenteerimise, mille ma oma turvalisuse paranoias liiga usinalt kinni keerasin. Ja kui siia peaks sattuma mõni kõvem veebihunt, siis palun ärge kohe lõhki testige - see on ikkagi mu esimene avalik projekt.

Hispaaniast aga juba järgmises postituses. Saime ühe sealse maakleriga jutule ja mõtteid on jälle rohkem kui aega neid kirja panna.

EDIT: Uurimistööd läksid nüüd riiulile ja seda enam ei eksisteeri.

Maja müük Eestis: Ettevalmistused ja kinnisvarakuulutuse avaldamine

Andre Kalda — Tue, 22 Jul 2025 00:00:00 +0300

Võtsin nädala puhkust. Aga mitte selleks, et palmi all kokteile juua, vaid selleks, et lõpuks ometi ära lõpetada need viimased, mind ennast häirivad pisiasjad meie maja juures. Need on täpselt seda tüüpi liistujupid ja nurgakesed, mida tulevane ostja ilmselt isegi ei märkaks, aga mis minu peas on juba ammu vilkunud punase sildiga "TEE ÄRA!".

Naine palus muidugi, et ma sellest blogis ei kirjutaks – äkki ehmatab potentsiaalse ostja ära, kui loeb, et siin on midagi "lõpetatud". Aga ma olen vist liiga aus inimene. Või vähemalt ise arvan nii. Mingit ehitusviga siin polnud, lihtsalt minu enda perfektsionism vajas rahuldamist.

Igatahes, eesmärk sai täidetud. Puhkuse lõpuks oli kuulutus üleval. Viskasime veel enne nalja, et nüüd tuleb võtta harjavars, millega liiga pealetükkivaid ostuhuvilisi eemale peletada, ja palgata sekretär, kes kõnesid sorteerib. Reaalsus esimese päevaga oli... huvitav.

21 tunniga ligi 900 vaatamist, mõningad telefoninumbri klikid ja muidugi... maaklerid. Tervitan neid kõiki siinkohal. Mul pole teie vastu tegelikult midagi, aga proovime esialgu ikka oma jõududega hakkama saada.

Aga nali naljaks, kõige olulisem on see, et esimene ja kõige raskem samm on tehtud – maja on müügis. See tähendab, et nüüd saame juba palju konkreetsemalt Hispaania suunal ringi vaadata. Hetkel hoiame silma peal Costa Blanca piirkonnal, kus hinna ja kvaliteedi suhe tundub paigas olevat, aga ega me teistele rannikutele kätt ette ei pane, kui mõni hea pakkumine peaks teele sattuma. Peatselt algab see põnevam osa.

Eestist Hispaaniasse kolimine: Meie pere lugu ja blogi algus

Andre Kalda — Wed, 09 Jul 2025 00:00:00 +0300

"Mu pea on pidevalt mõtteid täis. Mõnikord on need ambitsioonikad ideed, mis tunduvad maailma muutvat, teinekord lihtsalt arutelud iseendaga ilma ja inimeste üle." Enamasti aga ununeb see kõik sama kiirelt, kui see tekkis. See blogi ongi katse mõned neist mõtetest kinni püüda, enne kui nad haihtuvad.

Aga olgem ausad, see ei ole peamine põhjus. Peamine põhjus on see, et meil on plaanis pakkida oma elu kokku ja kolida Eestist ära Hispaaniasse.

Ja siit koorubki välja teine, praktilisem põhjus. Välismaale kolides tahavad sõbrad ja lähedased ikka teada, kuidas meil läheb. Kolme lapse, töö ja uude ellu sisseelamise kõrvalt on aga keeruline leida aega, et kõigile eraldi helistada ja kirjutada. See siin saab olema meie viis hoida teid kursis – üks postitus korraga, ilma et keegi tunneks end unustatuna. Ja mine tea, äkki on meie kogemusest kellelegi teiselegi inspiratsiooni või kasu, isegi kui sarnaseid kolimisblogisid on kümneid.

Lapsed on plaanist vaimustuses. Maju ja kortereid vaadates valivad nad juba tube ja arutavad, mida kõike nad Hispaanias teeksid – peamiselt keerleb jutt jalgpalli ümber. Ja mul on selle üle ainult hea meel. Ükskõik, mis klubis nad mängima hakkavad, on tase ja kogemus juba eos midagi muud kui Eestis.

Päriselt pakkima me siiski veel homme ei hakka. See minekumõte on meil peas küpsenud juba aastaid, aga elu on vahele tulnud – laste sünnid, kooliteed ja muud kohustused. Nüüd on aga kasutusluba käes ja jäänud on vaid mõned pisitööd meie seitse aastat ehitatud maja juures, mis ilmselt häirivad rohkem meid endid kui potentsiaalset ostjat. Ka pooleliolevad õpingud ei tundu enam takistusena. Plaan on ju aeg-ajalt Eestis käia ja kes teab – äkki meile seal ei sobigi ja tuleme tagasi. Vähemalt oleme siis proovinud ja oma soovi ära katsetanud.

See saigi nüüd vist esimese korra kohta kõik. Eks järgmistes postitustes ole juba rohkem sisu ja konkreetsemaid teemasid – alates maja müügist kuni Hispaania bürokraatiani. Või siis lihtsalt mõni uitmõte, mis väärib kirja panemist.