Ah, et jälle kolime?! Hüvasti Tori idüll, tere Pärnu rannarajoon ja peatselt valmiv vundament

Jälle kolime? Misasja? Kuhu? Miks? Millal? No eks neid küsimusi tekib omajagu, aga plaan on paigas. Septembrist liigume tagasi linna.

Naine otsis üürikortereid juba pikemat aega. Peamiselt sellepärast, et tänane edasi-tagasi sagimine Torist linna, Sinti, Tammistesse ja kuhu iganes on ikka suhteliselt kaootiline. Kui Kelvin veel trennis ja koolis käis, võisin mina jõuda koju alles kella 20-ks õhtul. Mõne jaoks võib-olla täiesti normaalne, aga minu jaoks ikka üpris väsitav – seda enam, et päris korralik aeg ja raha kulub puhtalt sõitudele. 4 toalisi üürikortereid väga ei leidu aga tundub, et pikemad otsingud kandsid vilja ja leidsime sobiva.

Nüüd, kui poisid saavad trennis käia Mai staadionil, on see kolimine väga hea samm. Meie uuest bussipeatusest on sinna vaid üks peatus või 10–15 minutit jalgsi, sest kolime rannarajooni. Ilmselt saavad kõik poisid ka üheskoos talve algul samas koolis/lasteaias käia.

Toris veedetud aeg on olnud super – nii maalähedane ja vaikne, väga meenus lapsepõlv maal vanavanema juures, mega aeg. Lastele oli see samuti tore, sest õe lastega sai palju aega veeta ja jalgpalli sai pea iga päev suure platsi peal mängitud. See osa jääb nüüd ilmselt mõneks ajaks kahjuks ära. Samuti on jõe ääres elamine omaette rahu... aga no ootan juba seda päeva, mil saaks oma päris majja sisse kolida.

Ahjaa meenus veel selline tore laste ettevõttmine. Nimelt ühel päeval tuli siin lastel pähe, et võiks nnhoovimüüki korraldada, kuna kõik marjad on valminud ning eelneval päeval Kelvin sõbraga juba algust tegi - müüdi jalgpalli kaarte. Meenub aeg, mil Pärnusse alles kolime ning olin 5-6 aastane ja müüsin Aru tänaval kive... jah just nimelt, tavalisi kive ja teate, osteti ka! Nende sentide eest sai siis Turbo nätse ostetud ja kleepsud minumeelest isegi siiani kuskil alles. Müügiga tegeleti mõned päevad ja kliente ikkagi käis. Lapsed olid õnnelikud ja taskuraha poes kulutamiseks olemas. Kogu ettevõtmine oligi pigem for fun aga maitse said suhu.

Majaga ongi seis juba nii kaugel, et reedel saab vundamendi, krundi planeerimise, autosõidu, truubi ja muude seonduvate töödega ühele poole! Edusamme on näha igapäevaselt ning tuhin krundil käia on suur.

Oleme välja saatnud tohutu hulga e-kirju erinevate hinnapakkumiste saamiseks – alates akendest kuni katusekatte (kogu komplekt) ja tehnoseadmeteni välja. Lisaks sai veel küsitud teatud teostusjooniseid.

Ka endal on vaikselt tuhin peale tulnud ja ootan, millal need moodulid ja fermid krundile paika saavad. Tahaks lisaks näpuga näitamisele ja asjaajamisele päriselt käed külge panna. Olen hetkel kahe vahel, kas ja kui palju ma katuse ehituses kaasa mängin. See on esimene etapp, mis tuleb ette võtta, et maja enam-vähem vihmakindlaks saada.

Akendest rääkides: mõtlesin esialgu suuremas osas need ise paigaldada. Aga no mis Rambo ma ikka olen – mingi 5-meetriseid aknaid ette ei tõsta ja vastavaid tööriistu ka pole. Pole just selline elav Spiderman, et need klaasid kätel iminappadena küljes püsiks, seega on lihtsam teenust kasutada.

Naljakas lugu on aga see, et Aknakoda pani nende suurte akende paigaldushinnaks 200 € ja eraldi oli aknapaigaldus tkina välja toodud 50 €. No ma ei tea, kas nad panevad neid silmad kinni ja möödaminnes, et hind nii odav... Veel midagi tasunud pole, eks näis.

Oleme asunud paika panema pistikupesasid, valgustust ja muud elektriga seonduvat, et saada varakult kätte teostusjoonis ning selle alusel täpne materjalikogus ja hind. Lisaks mõtleme läbi siseviimistlusmaterjalid, siseuksed, värvilahendused ja interjööri, et hoida maja tervikotsused fookuses ning mitte midagi olulist silmist lasta.

Samal ajal peame läbirääkimisi pankadega. Hetkel on laual SEB ja LHV, aga peatselt võtame nad kõik järjest ette, et parim pakkumine kätte saada.

Kindlasti tahaksid paljud kuulda ka tänaseid ehitushindu ja seda, mis kui palju tegelikult maksab. Teen sellest põhjalikuma kokkuvõtte järgmise postituse juures, kui mul on kõik erinevad pakkumised käes ja saan tuua välja ka reaalsed võrdlused, keda me valisime ja miks me sellised otsused vastu võtsime.

Pikemalt seekord ehitusest ja poiste jalkast rääkima ei hakka ning mingeid erilisi trippe pole ette võtnud. Üritan lihtsalt selle postitamise jälle rutiinsemaks ja lühemaks saada, et kõik vajalik saaks kirja – eelkõige minu enda mälestuste jaoks.

Sellest alumisest tegelasest räägin ka järgmisel korral