Tagasi Eestis: Vundamendi ehitushinnad, maaküte ja üldine nädala kokkuvõte

Nii vaikseks kõik on jäänud... – no ega ikka tegelikult ei ole küll. Oleme Eestimaa pinnal olnud tänaseks veidi üle nädala ja päevad lihtsalt lendavad käest. Sellist kreisit elutempot pole ammu kogenud.

Äratuleku hommikul koputas Mitch meie armsa Hispaania naabri uksele, kes saatis meid teele kingikoti ja lausa pisaratega. Oli siiralt kurb hüvasti jätta. Mitch ulatas veel viimase meene Argentiinast ning meie kodumaale tagasisõit võis alata.

Kass sai loomaarstilt saadud rohu lennujaamas sisse ja oli sisuliselt kogu lennu täielikus knock-out'is, vaatas poole lennu pealt vaid korra oma suurte punnis silmadega meie poole ja tudus edasi. Tulime seekord läbi Rootsi – ja sealne lennujaam jättis meile ikka väga omapärase mulje. Poistele hullult meeldis ja ega ma isegi ei kurda, sest tunne oli selline, nagu oleksime sattunud otse mingisse maailmalõpu filmi: rahvast polnud põhimõtteliselt kuskil. Reisi viimasel etapil istusime aga mingi "moosiriiuli" peale, millest pärast undasid kõrvad ikka korralikult.

Tallinnast Pärnusse veeremiseks võtsime GoMori kaudu rendiauto (nädala rent 178€). Kuna aega logistika peensusteni läbimõtlemiseks nappis, tuli selline ohverdus teha – poistel algas juba mõne päeva pärast uuesti kooli- ja lasteaiatee.

Rääkides logistikast... River sai hetkel koha Tori lasteaeda, kus talle väga meeldib ja kõik tundub timmu olevat. Kelvin jätkab vanaviisi oma sõpradega Tammiste lasteaed-algkoolis. Mina teen hetkel kodukontorit oma vanemate juures, sest logistiliselt Tammistest edasi Kelvinit trenni vedada (kolm korda nädalas) on niipidi kõige mõistlikum. Ehk ma pean selle täiskohaga taksojuhi ameti nüüd vapralt ära kannatama, kuniks oleme end ametlikult Sinti sisse seadnud.

Elama sättisime end naise õe lahkelt pakutud saunamajja. Koht on juba peaaegu nagu oma päris kodu, sest ka tema elab jõe ääres – meie uuest krundist vaevalt 7-minutilise autosõidu kaugusel! Ülimõnus ja rahulik. Kogu krunt upub lilledesse, sest siinsamas asub Tori lilleaed, millega naise õde on pikalt tegelenud. Bussid käivad päevasel ajal küll harva, aga poiste hommikused ja pealelõunased logistikad klapivad bussidega enam-vähem.

Samuti lahendasime ühe suure mure: ostsin ehitusperioodi ajaks odavama klassi perevaguni Ford S-Maxi. Käisin sellel eraldi lausa kaugel Võrus järel. Uus Peugeot 5008 see just pole, aga lapsed oma turvatoolidega mahuvad mõnusalt ära ja diisel imeb kütust nii vähe, et ei pea Trumpi juurde diislit kerjama minema.

Kõik meie elamine Hispaaniast jõudis ViaSpaini kaudu muretult kohale ning suurem osa kastidest on isegi lahti pakitud. Neid kolijaid võin tulevikus kahe käega soovitada. Huvitaval kombel ei läinud see kogu tsirkus kallimaks, sest arvatud 10 m³ asemel pakkisime me asjad lõpuks lausa 3 kuupmeetrit kompaktsemalt kokku.

Aga liigume nüüd selle kõige olulisema – ehituse juurde!

Alustame halbadest uudistest: raieloale saime vallast vastuse, mida ma pigem ei oodanud. Otsustasin seda dokumenti mitte allkirjastada. Praegune lahenduste tee on selline, et ootan ära ametliku ehitusloa ja siis ajame asja edasi raieteatise kaudu.

Kõige "toredam" hetk tabas mind aga siis, kui avastasin ammu küsitud vundamendi hinnapakkumised lihtsalt oma rämpspostkastist... sel hetkel, kui olin esialgse otsuse vundamendi tegija osas juba teinud. Ja tegelikult läks kõik õigesti! Pakkujaid oli minu meelest kokku 6 või 7. Ja no täitsa ajuvaba hinnavahemikud ikka: hinnad suletud 205m² brutopinna peale varieerusid vahemikus 30 000€ kuni 69 000€ (kaks tegijat pakkusid tuimalt üle 60k). Pakkumine ja tegija, kelle mina välja valisin, jäid sinna normaalsemasse otsa. Lõime käed ja tänaseks olen ehitusmaterjali eest juba osaliselt tasunud, arvestades, mis hinnarallid täna maailmas toimuvad.

Järgmise suure ja kalli otsusena pandi lukku küttelahendus. Nagu ma eelmises postituses juba välja arvutasin, otsustasime maasoojuspumba (maakütte) kasuks. Siin oli 4-5 pakkujat ja hinnad enam nii tuimalt ei varieerunud – püsisid seal 14 000€ - 18 000€ vahel. Valisin Ait Nordi, kelle hind oli ka kõige kõrgem. Miks ometi? Sest nende pakkumine oli kõige kliendikesksem. Küsiti kohe õigeid küsimusi, mis näitas, et nad mõtlevad mu süsteemi detailselt läbi ja annavad väärt nõuandeid. Seade ise tuleb Alpha Inotec – minu silmis Põhjamaade vaieldamatu tipp, mis peaks pikas plaanis meie suure maja küttekulud kenasti kontrolli all hoidma.

Timberelemendi käest lendasid mõned päevad tagasi postkasti kogu projekti eskiisid ja andsime omapoolse kinnituse. Paberimajandus, sh seletuskiri jms liiguvad nüüd mõne nädala pärast edasi EHR-i (ehitusregistrisse).

Arutasime telefoni teel ka esialgset ajatelge: ehk millal võiks olla ehitustaotlus ametlikult laual ja kaua läheb rohelise tuleni. Kui nüüd ekstreemselt optimistlik olla, siis võiks vundamendi jaoks objektil koppa näha mai lõpus ja tehasemaja elemendid püsti saada augustis. Ja kui sa tahad teada, KUI optimistlik ma tegelikult olen, siis siin on minu suur ootus on: Ma tahan tänavused jõulud veeta uues kodus! Eks näis, kas see ka vett peab, aga teeme seda eesmärgi nimel – iga mitte puhatud hetk läheb oma õigesse kohta.

Majakarbi hindadest veel nii palju, et päris lõplikku hinda täna öelda ei saa (projektis oli väikeseid muudatusi), aga suurusjärgus võiks karp kuni fermideni koos välisviimistlusega jääda kuskile 70 000€ ringi + tehasepoolne paigaldus umbes 18 000€. Kui lõplik ehitusluba käes, lüüakse excelis numbrid täpselt lukku pardandatud jooniste pealt.

Vaikselt hakkan kõrvalt numbreid kokku taguma ka oma materjalikulu kalkulaatoris, sest ühel hetkel pean ma siiski lipsu ette panema ja uuesti panga uksele kraapima minema...

PS! Kui keegi siin lugejatest tahab meile naabriks tulla, siis Sindi jõe ääres peaks mõni sarnane krunt veel üpris normaalse hinnaga saadaval olema!

Ja no ega jalgpallgi kuhugi kadunud pole. Kelvinil läheb hästi – ta käis juba selle aasta esimestel võistlustel ja isegi treeneri sõnul on poisi vorm parem kui enne Hispaaniasse minekut! Poiste hoovijalgpall jätkub meil samuti täie hooga, lihtsalt nüüd toimub see laial pehmel muruplatsil, kus ruumi on ikka megalt.

Rutiinse rütmi ja igapäevase logistika saavutamiseks kulub muidugi veel nädalaid, aga ilmad on siin vaikselt soojaks läinud ja oleme hetkel oma otsustega rahul.

Elu veereb! Eks järgmistes postitustes räägin juba detailsemalt numbritest, otsustest ja sellest, millega veel ehituse juures tegeleme.