Kopad seisma! Kuidas vallaametnik meie krundil autoriteeti mängis ja vinge jalgpalli kogemus

No vundament valmis ja ootame maja? Ega ikka ei ole küll. Mis siis nüüd mõned nädalad toimunud on?

Vundamendi ehitajaga oli tegelikult taustal täpselt kokku lepitud, millal töödega alustame. Plaan oli lihtne: esmalt puude maha võtmine ja pinnase planeerimistööd. Varasemalt oli läbi räägitud teema, et asendiplaanile märgitud ehitusvööndis asuvad puud võetakse maha ja selleks tehakse raieteatis.

Ehituse päeval hakkas aga pihta korralik tsirkus.

Samal hommikul, kui ehitajaga plaane pidasime, tuli teavitus, et meie taotlus on täiendamiseks tagasi lükatud. Tegelikult ei tulnud see mulle üllatusena – olin juba varasemalt projekteerijalt uurinud, millal parandusi tehakse. Küll aga tuli suure üllatusena see, et puid maha võtta ei tohi. Just mõni minut enne seda olin läbi kaamera näinud, kuidas esimene puu langeb... Võite ise mõelda, mis mu peast sel hetkel läbi käis, aga eks ma tegelikult naersin ka veidi.

Puu oli kraavis asuv kahe võrega kask, millele ma sain küll raieloa, aga ära ei allkirjastanud. Mida ma aga taustal ei teadnud, oli see, et tegelikult oleksin ma allkirjastamisega nõustunud asendusistutusega, puule endale, loa mõttes maha võtta võisin ikka. Okei, puud puudeks. Leppisime ehitajaga kokku, et räägin kiirelt läbi vallaametnikuga ja leiame kiire lahenduse – ilus unistus, eksole?

Tegelikult oli asi hoopis nii, et sain ametnikult korraliku peapesu ja mingit muud lahendust peale puuraukude ei pakutudki. No kuulge, puid võtame ju maha sellepärast, et need asuvad maakontuuri alas! Ametnik ilmselt tahtis ise mulle ilusat kingitust teha ja need puuraugud kinni maksta...

Okei, see selleks. Otsustasime, et märgime siis asendiplaanile uue ala ja puid ei näpi, kui kokkuleppele ei saa.

Läheb veidi aega edasi ja täpselt tööpäeva lõpus tuleb kõne: "Olete teie selle xx tänaval asuva krundi omanik jah? Palun ehitustööd kohe lõpetada!" Mu aju ja suu töötasid paralleelselt. Tegelikult reaalseid ehitustöid sel hetkel ei teostatudki, aga ametnik pidi lihtsalt autoriteeti mängima. Kohal käis nimelt täpselt sama proua, kes mulle puude raiel vastu ei tulnud – tal oli vaja kontrolliks objektile lennata. Kuna krundil avastati kopp, oli temal ilmselgelt vaja seal kohe korda kehtestama hakata.

Pikk jutt ja lühike lõpp oli see, et kopp ja ehitusmehed lõpetasid tööd. Oleme praegu lõpliku ehitusloa otsuse ootel. Trahvi ei tehtud ja ega ei olekski olnud millegi eest teha – see on lihtsalt tema tõlgendus versus meie tegevus.

EHR-is oli peale puude teema veel muid lohakusvigu: vee- ja kanalisatsiooniprojektis oli aadress vale ja midagi jäi märgistamata ka jahutusega seoses. Lisaks vajas tegemist sidekaabli projekti kooskõlastus, mille kohaselt polnud mul omanikuna alguses õrna aimugi, mida ma tegema pean. Õnneks käis kõik läbi Telia ehitusportaali – pidin sisestama asendiplaani, kogu projekti digikonteineri ning seletuskirjas ära märkima, milline kaablikõri majani läheb. Lihtsad parandused ühesõnaga. Nüüd alustame ehitamisega ilmselt nädala-kahe pärast uuesti ja ehk on juuli lõpuks ka vundament püsti.

Mis aga peale ehitustralli veel toimunud on? No nagu teate, siis üks suur osa meie elust on jalgpall. Käisime Eesti ja Fääri saarte meeste koondise mängul Pärnu rannastaadionil.

Võtsime osa kogu möllust ehk alates ametlikust rongkäigust kuni fännitribüünil kaasa elamiseni välja. Minu jaoks oli selline rongkäik esmakordne kogemus ja tegelikult väga äge! Saime mõned laulud selgeks ja nägime tõelisi fänne. Fännitribüünil küttis aga palav päike ja kõik inimesed seisid enamuse ajast püsti. Kelvinile see väga ei sobinud, sest ega sealt tagant mängu suurt ei näe. Liikusime siis hoopis tavakohtade juurde tagasi, kus nägime mängu traditsiooniliselt. Meie ümber istus palju vanu legende ja mäng ise oli ülipõnev.

Peale Eesti koondise võidu tõi ka Kelvin enda jaoks elusuure võidu koju. Kõikidel neil mängudel, mil ta Pärnu JK Vaprusele on kaasa elanud, polnud ta varem saanud ühtegi meenet (peale kapteni putsade). Seekord tõi ta aga koju number 2 mängija ehk Märten Kuuse särgi! See on päev, mis jääb talle kindlasti eluks ajaks meelde. Melu ranna ümber oli peale mängu lõppu tohutu ja jalutasime autoni, emotsioonid laes ja muljeid vahetades.

Nüüd on Kelvinil kool läbi ja jalkatrenni mõistes pisike puhkus, et peatselt linnalaagritesse ja võistlustele tormata. Thor ja River jäid aga suveks lasteaeda, et meil naisega ehituse kõrvalt veidigi rohkem õhku oleks.

Toimetame edasi ja loodetavasti järgmisel korral räägin juba reaalsest vundamendi valmimisest, mitte ametnike külastusest!